Mae Veskis Hove: Eesti kirjanduskohvik Kopenhagenis
Mae Veskis Hove kirjutab inspireeriva loo, kuidas eesti raamatu aasta lükkas hoo sisse kirjanduskohvikule.
Olen Jõgevalt pärit, kuid elanud juba 33 aastat Taanis. Jõgevamaa ja kogu Eesti sündmustega olen igati kursis, kuid eestlust hoiame üleval ka Kopenhaagenis. Eesti suursaatkonna praegune koosseis on väga aktiivne ning toetab Eesti kultuuri säilimist kohalike eestlaste seas. Mulluse eesti raamatu aasta puhul otsustas saatkond hakata korraldama kohalikele eestlastele igakuiseid kirjanduskohvikuid, mis toimusid kuu viimasel kolmapäeval. Eestvedajaks oli Krõõt Kaljusto-Munck, kes on töötanud Tartu linnaraamatukogu direktorina ning kel on varasem kogemus kirjanduskohvikute korraldamisel. Ta valis välja Eestis enimloetud raamatud, kokku kaheksa kirjaniku teosed, mille kohvikus osaleja pidi läbi lugema. Nimekiri oli järgmine: Urmas Vadi „Kuu teine pool“, Sven Mikser „Vareda“, Mudlum „Mitte ainult minu tädi Ellen“, Lilli Luuk „Kolhoosi miss“ ja „Ööema“, Mehis Heinsaar „Kadunud hõim“, Joel Jans „Rõngu roimad“, Olav Osolin „Kus lendab part“ ja „Part lendab edasi“ ning Susan Luitsalu „Ka naabrid nutavad“.
Kirjanduskohvikutes oli iga kord kohal kümmekond inimest – enamasti sama seltskond. Minul on õnnestunud osaleda lausa kõigil üritustel. Raamatute kättesaamist hõlbustas üksteise käest laenamine ning e-raamatute lugemise võimalus. Krõõt juhtis neid igati sisukaid arutelusid – iga osaleja avaldas ka oma arvamuse ja nägemuse raamatust. Nii täiendasime ühtlasi teadmisi Eesti ajaloo ja eluolu kohta ka laiemalt. Samuti tugevdasid need kokkusaamised kogukonnatunnet.
Kirjanduskohviku 2025. aasta lõpetas kohaliku kirjaniku Eva Hammeri luuleõhtu novembri lõpus. Eva sulest on seni ilmunud 2 lasteraamatut: „Tirelid ja tiritammed“ (2015) ja „Vigurivändad“ (2022). Täiskasvanutele mõeldud luuletused veel trükivalgust näinud ei ole. Eva luges oma luuletusi ette, korra isegi laulis ning tema 20-aastane poeg mängis saateks kitarri. See oli väga õdus ja elujaatav üritus pimedal novembriõhtul.
Mulluse eesti raamatu aasta puhul tekkis siinsetel eestlastel ka tore võimalus tikkida Eesti raamatuaasta vaipa. Eesti suursaatkond pakkus välja erinevad kuupäevad, mil soovijad võisid tikkima tulla. Selles projektis oli osalejaid ka väljaspool kirjanduskohvikut, initsiatiiv sai aga alguse siit. Kui meie tikitud osa sai valmis, rändas vaip edasi Madalmaade eestlaste juurde.
Kirjanduskohvikud olid nii populaarsed, et otsustasime jätkata ka sel aastal. Tänavu aga juhime arutelusid kordamööda. Jaanuarikuus arutlesime Kaur Riismaa romaani „Väsinud valguse teooria“ üle, veebruari lõpus oli kavas Eva Koffi „Õhuskõndija“ ning märtsis Aliis Aalmanni novellikogu „Kes aias“. Mina juhendan aga aprillis Andrus Kivirähki romaani „Eesti rahva uued jutud“ arutelu. Veel on kavas järgmised teosed: Elin Toona Gottschalk „Pagulusse“, Mihkel Mutt „Liblikas, kes lendas liiga lähedale“ (sellega seoses tuleb lugeda või uuesti läbi lugeda ka Mati Undi esikromaan „Hüvasti, kollane kass“), Imbi Paju „Kirjanduskliinik“ ning Kairi Loogi „Tantsi tolm põrandast“. Kirjanduskohvik toimub jällegi kaheksal korral, sest suvel ja jõulude ajal on kohvik puhkusel.
On tore tõdeda, et eestlus on üleilmne – eesti keel ja kultuur ei tunne riigipiire.
Mae Veskis Hove
Raamatuvaipa tikkimas septembris 2025 (raamatuklubi foto)
