Ajakirjandustudengi marss läbi väliseestluse

EELLUGU

Aastaid kavatsetu sai sel kevadel teoks, kui märtsis saabus Vaba Eesti Sõna toimetusse New Yorgis praktikant Eestist – ajakirjandustudeng Tallinna Ülikoolist, Kristelle Michelson. 

Olime toimetuses juba aastaid mõlgutanud mõtteid, kui huvitav ja tulemuslik mõlemale poolele võiks olla ühe noore eesti ajakirjaniku süvitsiminek kohalikku väliseesti kultuuri ja kuidas selline „näost näkku“ koostöö võiks luua kestvamaid sidemeid ja arusaamist Eesti ja Välis-Eesti vahele ning aidata (taas)lõimida meie aastaid lahkukasvanud kogukondi.

Oleme väga tänulikud nii Tallinna Ülikoolile Külli-Riin Tigassoni isikus kui Välisministeeriumi üleilmse eestluse osakonnale (eriti Kadri Linnasele) hea koostöö ja toetuse eest meie projekti elluviimisel!

Täna võime öelda, et eksperiment õnnestus, jäime oma praktikandiga väga rahule ja temast oli suur abi ajalehe sisu mitmekesistamisel.

Anname ka hea meelega teada, et projekt jätkub ning uus konkurss järgmiseks kevadeks praktikandi leidmiseks on Tallinna Ülikoolis juba käimas.

Nüüd aga saab allpool sõna Kristelle Michelson ise.

Kärt Ulman
VES toimetaja

Tallinna Ülikooli üliõpilane Kristelle Michelson kirjutab, kuidas ta Ameerikas väliseesti ajalehe Vaba Eesti Sõna juures praktikal oli.

Astun lennukist välja ning hingan sügava sõõmu õhku. Suudan vaid mõelda, kas olengi päriselt lõpuks siin, ning kuulen enda ümber tuttavat ameerikalikku chit-chat’i. Aasta tagasi külvatud mõttetera teha ülikooli erialane praktika teisel pool suurt lompi on lõpuks kandnud vilja!

Mina olen Kristelle, 23-aastane ajakirjandustudeng Tallinna Ülikoolist. Kuulsin 2024. aasta kevadel esimest korda võimalusest teha erialane välispraktika Ameerika Ühendriikides. Mulle tehti isiklik suunatud pakkumine, kuna olin ka varem Ameerikas käinud – ukselt uksele raamatuid müümas. 

Välispraktika ise oli esmakordne projekt, seega mina kui esimene praktikant oleksin nii-öelda katsejänes. Mulle meeldis idee võimalusest kogeda midagi sellist – omamoodi suursugust – esimesena ning olin valmis kümne küünega kinni haarama. 

Teadsin muidugi enne, et eestlaste kogukondi leidub ka välismaal. Siiski polnud kunagi mõelnud, miks või kuidas nad sinna sattunud on. Seega tahtsin näha, kuidas kohalikud kogukonnad toimivad, kas tõesti suheldakse ka teisel pool lompi eesti keeles. Eriti kummaline tundus mõte just noortest, kes mõistavad eesti kultuuri ja keelt, olles ise terve elu tegelikult Ameerikas veetnud. 

Ma ei kujutanud ette, milline see kogemus võiks tulla. Kuuldes Eesti Maja asukohast New Yorgis – keset Manhattanit, samal tänaval Empire State Buildinguga – tundus eesootav praktika kui tõeline big American dream. Ameeriklastest oli varasema suvetöö käigus jäänud äärmiselt soe mulje, seega kartusi ega hirme küll polnud. 

Eelvaade ajalukku

Enne sõitu sain Vaba Eesti Sõna toimetusega pikalt koostööd teha ning kohaliku kogukonna kohta õppida. Kohtusime kord nädalas juhendaja Kärt Ulmaniga, et arutleda erinevate lugude teemasid, saada võimalikult täpne ettekujutus kohapealsest elust. Kohtumiste käigus tekkis selge ettekujutus, mis ees võib oodata. Samuti suhtlesin tihedalt Leelo Linaskiga, kes aitas plaani paika panna. Olen väga tänulik toe ja ettevalmistuse eest, olen muidu pigem iseseisev omaette pusija. 

Tegelikult oli Vaba Eesti Sõna olemasolu esmalt suur üllatus: ma ei kujutanud ette, et Ameerikas võiks nii pikalt olla eksisteerinud eesti ajakirjandus. Ettevalmistuse käigus sain aru, kui oluline on kogukonnalehe olemasolu – justkui lifeline eestlusele ja eesti keelele. Leht ise on piisavalt mahukas, et sisaldada erinevaid teemasid kõigile huvigruppidele. 

Mulle jäi silma, et lehes on palju kohalikke lugusid, aga kuna Ameerika on nii suur, peab lootma kohapealsetele kirjasaatjatele. Seega on rahvas üks peamisi autoreid, hoides eestlust omamoodi koos! Lehe loomise tempo on rahulik, sest see ilmub iga teine nädal. Liiga konkreetset formaati justkui pole, aga leian, et see näitab vabadust, iseloomu ja koosloomet. 

Aeg on USA vallutada!

Kätte jõudis 17. märts ning oli aeg Ameerika seikluse alguseks. Esimesed päevad veetsin New Yorgis. Mulle on alati meeldinud suurlinnad, pilvelõhkujad ja tempokas elustiil. Emale sellest telefonis rääkides sõnas ta, et tal hakkaks küll pea ringi käima. 

Eesti Maja tekitas suurt aukartust – see on nii väärikas ajastutruu maja. Nähes keset suurlinna sinimustvalget maja ees lehvimas, läks süda soojaks küll. Vaba Eesti Sõna ruumid nägid välja täpselt sellised, nagu ette kujutasin. 

Vanu lehti arhiivikaustades sirvides tekkis samuti uhkus hinge, et just mina saan seda ajalugu käega katsuda ja lugeda. VESi paberkoopiaid pole palju alles, päris esimesed ajalehed aastast 1949 pudenevad juba sõrmede vahel tükkideks. Tegelikult polegi eesti keel palju muutunud ning huvitav oli lugeda ja minevikust teemasid otsida. 

Eesti keele kasutamise olemusest sain aru laulukoori proovis – lauldaksegi eesti keeles! Isegi kui kõik pole rahvuselt eestlased, õpitakse laulmiseks keelt ning tantsitakse rahvatantse. Paljud väliseestlased näevad meeletult vaeva, sõites teinekord tunde kooriproovi ning kandes nii kultuuri edasi. Eestikeelseid sõnu sillerdamas kuuldes tekkis kohe mõte, et peaksime rahvusena oma keelt ikka kordades rohkem väärtustama. 

Järvemetsa vaikne võlu

Üsna pea sai ka selgeks, et eestlust hoiab koos ka eesti toit. Nägin nii Eestist imporditud leiba ingliskeelsete siltidega kui kiluvõileibu. Kõige suurema kultuurišokina sõin ühel hetkel Lakewoodi Eesti Majas klimbisuppi. 

Lakewoodis külastasin ka esimest korda eesti kooli. Sain eesti vanu ringmänge mängida, laulda koos lastega ning nägin, kuidas õpitakse eesti keelt. Imetlusväärne on näha eesti koolide eestvedajate tööd! Lisaks said kõik omavahel hästi läbi, see oli kui üks suur perekond, kus ei lugenud, kes on kelle laps.

Kohalikud eestlased kuulavad ka üllatavalt palju eestikeelset raadiot, vahepeal ei saanud isegi aru, et olen Ameerikas. Kuulsin ka põnevaid lugusid eestlastest Järvemetsal. Tekkis pilt silme ette, kuidas ka avaliku elu tegelased on siin lihtsalt inimesed, nad ei tekita enda ja rahva vahele seda ametlikku kihti. 

Samuti huvituvad kõik „uute nägude“ minevikust ja mõtteviisist – kust sa Eestis pärit oled, millega tegeled, mida meist arvad. Kõik on väga avatud ja jutukad, kui sinu vastas istub teine eestlane, tahaks kohe tervet elulugu teada saada.

Lakewoodi arhiivis nägin süvitsi ajaloolist poolt. Ameerika mõistes on see suur asi, et töötad arhiivis ja vastutad kultuuri säilimise eest. Tundsin end Lakewoodis kui kodus ning sealt ei tahetud mind ära lasta. Helica DeShaw ja Raivo Reinup teevad meeletult palju tööd, pidades Lakewoodi Eesti Maja edukalt üleval.

Suurlinnas samm poliitikas

Sain esimest korda ka Amtraki kiirrongiga reisida. Sõitsin Washingtoni, kus toimus väliseestlaste kogukonna kohtumine Eesti välisministri Margus Tsahknaga. Juhtus aga nagu filmis – rong peatati kinni, keegi oli kokku kukkunud ning jäime kiirabi ootama. Jäin küll pisut hiljaks, ent lõpp hea, kõik hea. Välisminister ise näis väga kerge ja vahetu. Kui üks naine oli väga mures, et mis küll Eestist saab, siis Tsahkna kallistas teda, et ära muretse. Jõudsin tutvuda ka Washingtoni vaatamisväärsustega ja nägin eemalt Valge Maja ära. 

Üks kõige silmiavardavamaid kogemusi oli osalemine ettevõtmisel Baltic Advocacy Days. Enne Washingtoni minemist tutvustas JBANCi esimees Karl Altau mulle JBANCi tausta, Baltic Advocacy Days ajal juhendasid mind JBANCi noorteürituse eestvedajad, peamiselt Hindrek Pärg. Uskumatu, et tavainimesed saavad (eelneval kokkuleppel) marssida senaatori kabinetti ning suhelda nende esindajatega otse ja vahetult ning tuletada meelde, mis on päriselt maailmas toimumas. 

Sattusin Washingtonis olles ka kurtide Starbucksi – seal kasutatakse ainult viipekeelt ning see on ainus omalaadne Ameerikas. Tekitas omajagu segadust küll, kui kiirel kohvipausil tahaks tuttavast kohvikuketist lõuna võtta, aga rahvast täis ruumis on vaid vaikus. 

Reisisin tagasi New Yorki, kus olid alanud Eesti kultuuripäevad. Seega täitus Eesti Maja traditsioonidega: küpsetati Kihnu saia, räägiti eesti huumorist ning õpiti setode tantse. Seal oli näha ka rohkem noori inimesi. Arutasime omavahel, kuidas jääb mulje, et meievanused huvituvad välismaal taas rohkem eesti kultuurist ning tahavad seda edasi kanda. 

Ülikoolieluga tutvumine

Viimasteks uuteks avastusteks olid New Haven ning Boston. Esmalt sain osaleda New Haveni ülikoolis Susan Campbelli loengus. Kui paljudel on võimalus esineda tunnis, kus õppejõuks on Pulitzeri preemia laureaat? Tutvustasin ameeriklastele eesti ajakirjandust, põhimõtteid ja ülikoolielu. Samuti osalesin Bradley Woodworthi loengus balti ajaloost, sain ameeriklastele tunnis eesti keeles hümni ette lugeda. 

Minu jaoks oli hämmastav, kui lähedased on õppejõud õpilastega ja kui vabalt omavahel suheldakse. Ülikoolide sööklad olidki just nagu filmis! Bradley tegi mulle ka Yale’i ülikooli tuuri (eesti keeles, muuseas!) ning tutvustas oma õpetatavat eriala – Baltic Studies.

Bostonis avanes võimalus omakorda külastada Berklee Muusikakolledžit ning intervjueerida noort andekat muusikut Ingmar Kivilood. Nägin ära ka Bostoni eesti kooli, mis oli üllatavalt kaasaaegne – lapsed laulsid nublu ja Karl-Erik Taukari laule. Ka täiskasvanutel on võimalus seal eesti keelt õppida. 

Praktika viimased päevad veetsin taas New Yorgis. Tekkis lausa võimalus minna vaatama Broadwayle teatrisse etendust „Gypsy“. Jätsin vaikselt hüvasti taevasse kõrguvate pilvelõhkujate, igas suunas tuhisevate rahvamasside ning sinimustvalgega keset suurlinna. 

Ameerika eestlaste kogukond jättis sooja tunde südamesse ning olen tänulik igaühele, kellega tee ristus. Kõik hoiavad keele ja kultuuri pärast kokku, toetavad üksteist ning tahavad seda edasi kanda ka noorematele põlvedele. Eriline tänu minu külalislahketele majutajatele Mairo Nottonile, Ines Hortonile, Marju Rink-Abelile, Eve Saarele, Helica DeShaw’le ja Anneli Hurtile. Lõputu külalislahkus, uudishimu, eesti maitsed ning „sõidan-kas-või-tunde-kooriproovi“ – need jäävadki mulle meelde ning loodan sattuda õige pea taas ajakirjanduslikel radadel tagasi. 

Kes olen mina?

Olen pärit Tartust, kuid ülikoolilinnaks valisin Tallinna. Suure osa oma elust olen veetnud tantsusaalis ning muusika keskel – õppisin põhikoolis muusikakallakuga klassis ning sattusin lausa orkestrisse tuubat mängima. Seega on laulupeod alati hinges olnud ning eesti keele võlu ja ilu südames. Just seetõttu otsustasin ajakirjanduslikele radadele astuda.

Kristelle Michelson