Tantsupeo melu ja emotsioonid Norra eestlase silmade läbi
Margot Bunke jagab värvikaid muljeid Norra eestlaste osalemisest Iseoma tantsupeol Kalevi staadionil – kuidas ühised proovipäevad, päike ja tants toovad inimesed lähemale ning muudavad tavalised hetked erakordseks.
See teekond, mida me poolteist aastat tagasi alustasime, jõudis oma lõpp-punkti. Iseoma tantsupidu Kalevi staadionil oli see lõppakord, mis muutis selle teekonna täiuslikuks. Iseoma loodud pidu, mis oli valmis ilmamaale näitamiseks. Iseoma armastusest ja emotsioonidest tulvil pidu, mis liigutas tuhandete pealtvaatajate hingi ja kõige enam tantsijate endi südameid.
Esmaspäeva hommikul algasid meil Kalevi staadionil proovid. Värava ees saime kõik endale käepaelad, millega saime vabalt siseneda oma "tantsupeo pessa". Naljakas, kui uhke tunde üks käepael anda võib! Käepaelal seisis "Iseoma" ja see liitis kõik selle kandjad mõneks päevaks ühtseks suureks pereks. Pereks, kes hingas ühes rütmis ja liikus ühise eesmärgi poole. See oli võimas, kuidas üks ühisloomine inimesi liitis. Inimesi, kes polnud varem kohtunud kuid samas üksteisele nii lähedal seisid. Nad rõõmustasid koos ja kurvastasid koos ning lahkumine teineteisest tegi samamoodi haiget nagu teeb lahkumine heast sõbrast haiget.
Proovipäevad olid pikad, vahest isegi kuni 12 tundi. Me olime väsinud ja jalad tõrkusid kohati päeva lõpuks koostööst, kuid süda oli õnnelik ja täis energiat mägesid liigutama. Kui saaks selle positiivse energia kuidagi pudelisse panna, mida me seal staadionil kogesime, siis võiks seda jagada kõigile, kes ühte "energiajooki" vajavad. Meil aitas see "energiajook" igal juhul võidelda väsimuse ja kuumuse vastu. Meil jätkus isegi jõudu oma rühmaga peale pikka proovipäeva sööma minekuks ning mõned meie tantsijad käisid paaril õhtul lausa väljas tantsimas.
Ilmataat rõõmustas kõik need päevad koos meiega ja kuldas Kalevi staadioni üle päikese säraga, nii et pauside ajal olid tantsijad sunnitud puudelt varju otsima ning veepudel pidi pidevalt käe ulatuses olema.
Peale kolme proovipäeva saabus see ülev hetk, kui Kalevi staadioni pingiread täitusid publikuga ja meie tantsijad olime valmis näitama iseoma lugu. See iseoma lugu oli sõnulseletamatu. Nii rikas kui eesti keel ka poleks, siis ometi ei suuda ta edasi anda kõiki neid emotsioone, mida nii tantsijad kui publik seal kogesid. Võiks öelda, et me tundsime end nagu Alice imedemaal, kus kõik oli nii uskumatult maagiline, et inimmeel tõrkus kohati seda maagiat uskumast. See oli see hetk, kus võib öelda, et pole olemas võimatuid unistusi.
Välisrühmadel oli oma liigitants "Üleilma kokku", kus kõik välisrühmad nii Euroopast, Austraaliast, Ameerikast kui Kanadast näitasid oma armastust rahvatantsu vastu. Lisaks sellele tantsisid kõik tantsijad finaalis "Iseoma" ja "Tuljakut". Väriseval häälel ja pisar silmanurgas laulsid kõik tantsijad "Iseoma" lõpus "Ise oma enda juurtega, taevaga ja tuultega, järvede ja voortega, ikka hingelt noortega". See hetk oli nii ülev, et tundus nagu aeg oleks peatunud. Peatunud selleks, et kõik saaksid tunda iga väiksemagi keharakuga selle iseoma loo ilu. Need sõnad paitasid veel kaua huuli ja nende kõla pole senini vaibunud. Tantsupeo lõpuks lahkusid tantsijad staadionilt tantsuga "Lööme loojanguni lokku" ja loojanguni oleksime hea meelega ka tantsinud.
Tantsupidu on küll selleks korraks lõppenud ja tantsijad lahkunud, kuid mälestus sellest peost ei kao iial. Selle peo emotsioonid jäävad igavesti soojendama meie südant ja nii kanname me seda soojust põlvest põlve edasi ja aina jutustame seda iseoma lugu, millest nüüd on saanud juba ajalugu. Aga öeldakse, et ajalugu kordub ja kindlasti tuleb veel palju uusi iseoma lugusid, mis on niisama võimsad, kui see XXI tantsupeo lugu. Aitäh kõigile, nii teistele tantsijatele kui juhendajatele ja korraldajatele ning ka sulle publik. Aitäh aga peame eelkõige ütlema iseendale selle iseoma loodud loo eest.
