Sydneyst ümber maailma Californiani 24/7 online ehk Kuidas väljendub eestlaseks olemine digiajastul?
Eestlaste kogukondi kõikjal maailmas iseloomustab vähemalt ühe sotsiaalmeedia kanali olemasolu. Varasemate rändelainetele puhul oli kokkutoov roll kirikul või eesti kooril. Tänapäeva digimaailmas on sadu väliseestlaste Facebooki gruppe, Whatsappi kanaleid ja meililiste, mis on otsekui võrk, mis koondab kokku ennast eestlasena tundvad inimesed ja nende lähedased. Alates Eesti taasiseseisvumisest on üleval hoitud diskussiooni, kuidas siduda arvukad eestlaste diasporaakogukonnad Eestiga. Minu kümne aasta rändeuuringu tulemused näitavad selgelt, et kõikjal maailma otsas asuvat eestlaskonda on koondada võimalik ainult virtuaalselt. Eestlaskond on korraga praktiline ja tundeküllane ning neid kahte vajadust silmas pidades on võimalik üleval hoida ja luua kanaleid, mille kaudu on infoväljas sada tuhat välismaal elavat eesti juurtega inimest.
Kuigi eestlaste virtuaalkogukonnad on igal pool maailmas olemas, on iga rakuke suures digitaalses võrgustikus samal ajal ka otsekui omaette hõimu suguharu. Väliseestlaste rühmad on eriilmelised ja eri eesmärkidele pühendunud. On rühmi, mis koondavad kõiki selle maa eestlasi, näiteks Eestlased Norras, on rühmi, mis on piirkonnaga seotud, nagu näiteks Eestlased Balil, või rühmi, mis on seotud konkreetsema fookusteemaga nagu näiteks Eesti naisettevõtjad Soomes. Virtuaalseid ruume, kuhu kõikjal maailmas elavad eestlased kuuluvad ja erineva intensiivsusega tegutsevad, iseloomustab isetekkeline ettekirjutamata raamistik ning pidev ajas muutumine. Iga kogukond on just sellel ajahetkel aktiivsete liikmete nägu ning vastab sellele, mis vajadustega on seal olevad eestlased oma elukaarest lähtuvalt. Austraalia kogukondades võib kohasta palju seljakotirändureid, kes otsivad lühiajalist tööd, elukohta või sõpru, Whatsappis eksisteeriv Soome noorte võrgustik keskendub kokkusaamiste korraldamisele ning on hulgaliselt koolide ja laste tegevuste ümber koondunud rühmasid, mille peamine eesmärk on tuua kokku peresid, kes soovivad edasi anda oma eesti keelt ja kultuuri.
Ühtlasi pakuvad sotsiaalmeedia kanalid võimalust kõikjal maailmas elavatel ja rändavatel eestlastel jääda ühendatuks oma kodumaaga. Sotsiaalmeediakanalid toimivad kahesuunalisena – loovad eestlust sihtriigis ning aitavad Eestit puudutavatel sündmustel, olgu selleks mõne sportlase medalivõit, ärisaavutus või hoopiski Ukraina rindel toimuv, jõuda rahvuskaaslaste sotsiaalmeedia ruumi. Sotsiaalmeedia ruumi on omakorda toetamas Global Estonian veebiportaal, arvukad kodulehed ning ka digitaalsed väljaanded – ajakirjad, ajalehed ning meililistid. Kõikidel erinevatel kanalitel on oma roll, et tagada toetada eestlaste elu mistahes riigis ja kontinendil. Enamjaolt vabatahtlikul tööl püsivad veebikanalid ja platvormid, administraatorite vilgas toimetamise, tõlkimise ja vahendamise tegevus loob digitaalse võrgustiku mis toob eestlased virtuaalselt kokku.
Praktilised küsimused ja igapäevased toimetused
Väliseestlaste grupid kõikjal maailmas on omamoodi laadaplatsid. Argisel tasandil tuleb välja, kui oluline on eestikeelse kosmeetiku, ehitaja või lapsehoidja otsimine ja samal ajal ka oma oskuste pakkumine teistele eestlastele. Pea igas eestlaste kogukonnas on oma kringliküpsetaja, leivameister ja verivorsti tegija. Päriselt välismaale kolinud inimese üks esimesi küsimus on, kuidas uues ühiskonnas leida tuttavaid maitseid ja usaldusväärseid eestikeelseid teenuseid. Virtuaalkogukonna loomise nipp võikski olla argiste vajaduste täitmine. Igas maailma nurgas olevas eestlaste grupis otsitakse Eesti leiba ja komme aga ka keefirit, verivorste ja õlut ning jagatakse, mis kraam kohalikus poes ikka maitseb kõige paremini.
Mida suurem on eestlaste sisseränne uude riiki, seda rohkem on varem saabunutel olnud kogemusi uute tulijate “võõrustamisega”. Nii mõnedki digitaalsed kogukonnad on abistamisest natukene kurnatud. Üksteist aidatakse, kuid mõõdukalt, ning põhimõttel, et abi saavad need, kelle puhul on tuvastatav, et nad on päriselt suures hädas. Kuna abivajajaid on aastate jooksul olnud palju, tunnetavad aitajad näiteks Austraalias kui Soomes oma piire hästi ning oskavad neid kehtestada. Adelaide’i Eesti majas on seljakotiränduritele paika pandud kodukord ja Soome eestlaste interneti kogukonnad teevad uustulija hädade üle mürgiseid märkuseid, aga lõpuks ikka ilmub keegi, kes teise eestlase hädast välja aitab.
Samuti on näha, et sotsiaalmeedia grupiliikmete vahel on märkimisväärne usaldus. Kõikjal maailmas usaldati kaasmaalaste kätte ID-kaarte, raha ja isegi lemmikloomi ning lapsi. Võõras keskkonnas on inimesed kaugel perekonnast ja sõpradest, tuleb ette olukordi, kui abi küsimine on paratamatu. Uue keskkonnaga harjumise hapras olukorras kohatud kaasmaalane võib kujuneda kiiresti heaks tuttavaks, oluliseks tugiisikuks või lausa iseloodud sugulussuhteks, kus üksteise vahel on tugevam side kui mõnes päritoluperekonnas. Mitmel pool sotsiaalmeediagruppides olen näinud teineteise eludele kaasa elamist ja sõpruskondade ehitamist. Eriti riikides kus eestlasi on vähe, nad on geograafiliselt kaugel või eakaares nooremad, on uute sõprade leidmine ja kokku hoidmine oluline.
Nagu turuplatsil, on ka sotsiaalmeediagruppides oluline keelekasutus. Tihti alustatakse postitusi: “hei kallid kaasmaalased!” ning ka erinevas vormis tänusõnu leiab nendelt lehekülgedelt rohkelt. Iga grupp on natukene mõjutatud sellest, mis keeleruumis inimesed igapäevaselt toimetavad - Soomes gruppides on soomekeelseid meeme või Austraalias kohalikule keelele omaseid lühendeid. Mõningal pool on info lausa mitmes keeles - et mõni eestlaste järeltulija, eesti kultuuri huviline või sõber kogemata infosulgu ei jääks.
Pilt Eesti-Soome eestlasi ühendavast Facebooki grupist.
Alati pole sotsiaalmeediagrupid eestlastele ainult pehme maandumiskoht. Mida rohkem on riigis eestlasi, seda eripalgelisem on pilt. Näiteks oleme Eesti-Soome antropoloogi Jaanika Kingumetsaga täheldanud, et Soome eestlasi ühendav sotsiaalmeedia on otsekui proovikivi, kus inimesel tuleb tõestada, et uude ühiskonda tullakse heade kavatsuste ja pingutamise sooviga, et olla ikka kindlad, et eestlaste kogukonnale ei tehta häbi. Seda kirjeldavad hästi sõnavõtud “rohkem eestlasi pole siia vaja”, “tullakse meie marki täis tegema”, “enne võiks googeldada, kui siin sõna võtma hakatakse.” Naeruvääristatakse nii kirjavigu, postituste pealiskaudsust kui inimeste sotsiaalmeedia profiili. Rändeuurijad on varemgi leidnud, et kõige negatiivsemalt uute rändelainete osas on napilt kohanenud kogukonnad (Alho, Sippola 2019), kes tunnevad, et iga uus tulija otsekui ohustab nende vaevaga kätte võideldud positsiooni ühiskonnas.
Tähistamine ja tunnustamine
Olgu Egiptus või Sydney, Köln või California - eestlased kõikjal maailmas tähistavad Eesti Vabariigi aastapäeva ja jaanipäeva. Leiab kokkusaamisi nii Eesti karaokest kui piduliku söögilaua ja kõnedega koosviibimisteni. Näiteks Egiptuse grupis nägin ükskord postitust: “Tähistame vabariigi sünnipäeva, 24.02 õhtul, Eesti hümni ühislaulmisega karaoke stiilis.Julgemad on laval ja tublimad ergutamas.Hoiame ikka lippu kõrgel!!”
Autor/Allikas: Esmée Okamoto, HEIA
Väga aktiivsed on kõikjal ka Eesti koorid ja rahvatantsu kollektiivid. Eriti huvipakkuvaks on jätkuvalt rahvariiete kohta käiv info – milliseid triipe kanda, kuidas vööd peale siduda, kus infot või ise rahvariide tegemise õpetust leida. Visuaalsed detailid pärgadest kirivöödeni paistavad silma nii piltidest kui videolõikudelt ja seda just tänu toimekatele eestvedajatele tänu kellele rahvakultuur on veebikanalite toel veel võimsamalt välja paistma hakanud ja seda nii teistele eestlastele kui kohalikele. Üks minu Austraalia perioodil kohatud intervjueeritav ütles nii hästi: “Meil on nii ilusad värvilised rahvariided, rõõm on selliseid värvilisi postitusi Facebookis ja Instagrammis jagada.”
Mõned eestlastele olulised tähtpäevad on lausa mõeldud suuremate rahvamassidega tähistamiseks. Jaanipäev on üheks selliseks pühaks. Näiteks Hollandis, kus Eestist pärit tudengitel on veel jaanipäeva ajal eksamiperiood ning koju tulla ei saa, kogunetakse kokku ja süüdatakse lõke. Jaanipäeva pidu on Soome eestlastel au sees ning Austraalia sõpradega saadame juba mitu aastat pilte, et võrrelda, kellel on uhkem jaanipärg. Austraaliaga on veel selline naljakas lugu, et aastaajad on ju nihkes ja mõni perekond hoopis tähistab jaanipäeva paiku “Jõulud Juulis”, sest juulis on Austraalias talvine pööripäev. Igatahes saab külmemates piirkondades ka kampsuni peale tõmmata ning ongi täitsa Eesti ilma tunne.
Tähistamiseks ei pea olema alati tähtpäev. Tähistatakse ka Eesti sportlaste head tulemust spordivõistlustel. Juubeldamise osaliseks saavad otseloomulikult kõik olümpiamedali saamised, Eesti ettevõtete silmapaistmine maailmas olgu selleks Skype, Wise või hoopis päikeseenergial sõitev tudengite Solaride projekt. Iga eestlaste väikene eduelamus saab kooris tähistatud. Suurtes riikides nagu USA või Austraalia on väikese rahva hulka kuulumine suur privileeg. See on võimalus näidata, et igaüks loeb. Nii võib märgata, et pool elu mõnes teises riigis elanud eesti juurtega maratonijooksja jookseb ikka Eesti lipu all ja hea meelega jagab oma edusamme sotsiaalmeedias ennast just eestlasena määratledes.
Kogemusnõustamine ja elutarkuse jagamine
Eestlaste ränne tänapäeval mõnes mõttes algabki Facebookiga. Isegi need noored, kelle jaoks see kanal on igivana vanainimeste keskkond, teevad endale konto selleks, et saada ligi aastakümnete tarkusele, mis sotsiaalmeedia gruppides silma paistab. Juba enne rändeotsuse tegemist vaadatakse järgi, kuidas selles unistuste riigis elada on, lisatakse ennast mõnda sotsiaalmeedia gruppi ning alustatakse kogukonna toel kaugelt sisseelamisega. Facebooki grupid on tekkinud välismaale läinud eestlaste vajadustest ning aja jooksul järjepidevalt arenenud vastavalt inimeste enda suunamisele.
Teise riiki elama kolinud inimesed ei ole alguses ühiskonnaelus väga aktiivsed. Neil on muid väljakutseid – leida kodu, leida töö, leida sõbrad. Isegi riikides, kus eestlasi on palju, nagu näiteks Soome, leidub üksikuid, kes osalevad kohalikel valimistel või kes saavad endale lubada ühiskonnas aktiivse rolli võtmist. Sellele vaatamata olen ma sotsiaalmeediat uurides avastanud, et pea iga riigi eestlaste seast leiab mitteametlikud abistajad, kes täbarasse olukorda jäänud kaasmaalased üles otsivad ja jalule upitavad. Integreeritus uude koduriiki ja laiemas pildis eluga toimetulek on eeltingimused, et väliseestlane saaks olla aitaja, Eesti saadik ja kultuuriruumi laiendaja. Aktiivsemad ja uues kohas jalad alla saanud eestlased näevad “eesti asja ajamist” emotsionaalselt kõrgendavana ja elule tähendust andvana.
Sotsiaalmeedia, veebilehed ja üks-ühele digitaalne suhtlus
Hargmaine virtuaalruum on mitmekesisem kui vaid sotsiaalmeedia. Facebooki, Instagrami ja WhatsAppi kõrval soovivad inimesed näha ka ametlikke infokanaleid. Veebiplatvormid, kus informatsioon on kokku kogutud, kontrollitud, regulaarselt uuendatud ja süstematiseeritud, tekitavad usaldust. Läbi minu kümne aasta uurimistöö on inimesed väljendanud ootust, et kogu info oleks ühte portaali kokku kogutud - seda rolli täidab hästi just käesolev Global Estonian portaal. Mobiilsed eestlased on tihti riikide vahel liikuvad, nad on üksteisele sarnased ning kakskolmkeelne infoväli toetab piirideüleselt tegemistega kursis olemist. Nutikad tähtpäevade tähistamised, keeleõpe või tagasipöördumise toetused - ülemaailmse infovahetuse hoidmine pakub midagi igale rahvuskaaslasele välismaal.
Teisalt on sotsiaalmeedia võrgustikke ja ametlikumat laadi kodulehti toetamas uurijatele peaaegu nähtamatu üks-ühele suhtlus. Ikka ja jälle üllatab mind, kuidas isegi teisel pool maailmas mõne eestlasega kokku saades ilmneb, et meil on ühiseid tuttavaid. Kursis olemise ja digitaalse inforuumi juures on olulised ka kõik sünnipäeval saadetud sõnumid, emailid ning pildid ja videod, mis hoiavad üle maailma olevaid eestlasi teineteisega seotud.
Kokkuvõte
Eestlaste võrgustikud digimaailmas on dünaamilised ja voolavad kohandades pidevalt oma reegleid ja toimimisprintsiipe. Nii käivad need kaasas nii uute tulijate vajadustega kui ühiskondlike muutustega, lubavad grupiliikmeil kuuluda samaaegselt erinevatesse gruppidesse ning aktsepteerivad inimeste korduvat lahkumist ja naasmist. Eesti virtuaalsed diasporaakogukonnad on otsekui trepp, mille astmeteks on praktilise info jagamine, eestlaskonnas mitmesuguste hobitegevuste ja ühiste huvide põhjal võrgustumise soodustamine, koos tähistamine, teineteise aitamine, mis omakorda julgustab inimesi ühel hetkel võtma kultuurisaadiku ja kogukonna liikmete eest seisva eestvedaja rolli. Eestlaste digimaastikud on praktilised, natukene musta huumoriga, aga sisimas heatahtlikud ja elu väljakutsetes appi tulevad. Meil on ühised pidupäevad ja uhkustunne. Kõiki digitaalseid kohtumispaikasid vaadates hargneb eestlaste võrgustik üle kõikide kontinendi jõudes välja peaaegu igasse riiki.
Keiu Telve (PhD) on antropoloog, Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna teadur, Edasi ajakirja kolumnist ja Antropoloogia Keskuse üks asutajatest. Keiu Telve peamisteks uurimisteemadeks on hargmaised kogukonnad ja digitaalne osalus. Antropoloogia Keskuse uuringutes ja konsultatsioonidega hõlbustab Keiu Eesti erinevate kogukondade hääle esiletulekut ja Eesti ühiskondlike võtmekohtade lahendamist läbi üksteisemõistmise.
