Sillad üle Läänemere: Soome eesti noored avastasid Vormsi ja Noarootsi rannarootsi pärandit

Autor: Krista Arro

Kuidas on seotud eestlaste ja rannarootslaste ajalooline pärand? Just seda mindi uurima mai lõpus, kui Helsingi, Vantaa ja Espoo põhikoolide eesti keelt õppivad õpilased võtsid ette reisi ajaloolisele Aibolandile — rannarootslaste asualadele Lääne-Eestis. Väljasõidu korraldasid eesti keele õpetajad Koidu Oja, Inna Pajos, Lee Laurimäe, Maret Männik ja Krista Arro. 

Päikeselisel teisipäeva hommikul, 26. mail 2026, kogunesid kolme Soome suurlinna eesti õpilased Helsingi Läänesadama fuajeesse. Hinges ootusärevus, astuti ühiselt Tallinki laevale, et alustada teekonda, mis viis nad üle Soome lahe. Pärast kosutavat hommikusööki merel ootas Tallinnas juba mugav Venderloo buss, mis suundus Läänemaa poole Rohuküla sadamasse, sihiks salapärane Vormsi saar (rootsipäraselt Ormsö).

Ormsö võlu: mütoloogia, rõngasristid ja talharpa

Vormsi sadam Sviby tervitas noori rahu, lopsaka kevadise õitemere ning rohelusega. Majututi saare lõunaosas asuvas looduskaunis Rumpo külas, eestirootslastest perekond Strengi hubases Mäe talus. Pärast maitsvat kodust lõunasööki algas põhjalik bussiekskursioon. Saare saladusi aitas lahti mõtestada kohalik giid Egon Erkmann, kelle jutustused viisid kuulajad tagasi aegadesse, mil saart asustasid peamiselt rootslased.

Saare põnev ajalugu rullus lahti Vormsi Püha Olavi kirikuaias. Tegemist on paigaga, kus asub maailma suurim rõngasristide ehk ratasristide kogu — üle 330 säilinud paekivist ja liivakivist risti jutustavad unikaalset lugu rannarootslaste uskumustest ja eluringist. Erinevalt tavalistest ristidest sümboliseerib ratasrist päikest, elu ja igavikku, olles tihedalt seotud vanade skandinaavia traditsioonidega.

Huvitav fakt: kust sai Vormsi oma nime? Legendi kohaselt on Vormsi saar saanud nime islandi viikingi Ormi („madu“ või „draakon“) järgi. Rootsikeelne nimi Ormsö tähendabki otsesõnu „Ussisaart“. Ajalooliselt oli Vormsi pea täielikult rootsikeelne saar kuni 1944. aasta suure põgenemiseni, mil enamik rannarootslasi nõukogude okupatsiooni eest Rootsi pages.

Pärastlõuna kuulus muusikale. Rahvarõivaste valmistaja Marju Tamm ja Yngve Rosenblad tutvustasid õpilastele rannarootslaste pärandit, rahvariideid ning nende kultuuri üht erilisemat aaret — talharpat ehk Hiiu kannelt. See iidne poognaga mängitav keelpill oli Vormsil omal ajal nii populaarne, et 19. sajandi ajal peeti selle kaasahaaravat tantsumuusikat patuseks ja pille lausa põletati. Tänapäeval kogub talharpa taas populaarsust. Muu hulgas kõlas see pill ansambel Puuluup esituses 2024. aasta Eurovisioonil. 

Päev lõppes grilliõhtu ning istumisega kamina ääres, kus Helsingi, Vantaa ja Espoo noored said omavahel rohkem tuttavaks, mängisid kaardimänge ning nautisid aknast avanevat imelist päikeseloojangut. 

Noarootsi — poolsaar, mis hoiab elavana rannarootsi vaimu

Kolmapäeval, 27. mail jättis reisiseltskond Vormsiga hüvasti ja suundus praam Ormsöga tagasi mandrile, et võtta suund Noarootsi (Nuckö) poolsaarele. See piirkond on Rootsis elavatele eestlastele ja rootslastele erakordselt südamelähedane, kuna tegemist on ühe peamise rannarootsi kultuuri kantsiga tänapäevases Eestis.

Mandrile jõudes sõideti Noarootsi Gümnaasiumisse, kus külalisi võttis ajaloolises Pürksi mõisas tegutsevas koolihoones soojalt vastu kooli pikaaegne ja tunnustatud direktor Laine Belovas. Noarootsi Gümnaasium on laialt tuntud oma unikaalse õppesuuna poolest — seal on juba aastakümneid süvendatult õpetatud rootsi keelt ja kultuuri, hoides sellega elavana piirkonna ajaloolist identiteeti. Soome eesti noored said võimaluse piiluda koolitundidesse, õpilaskodusse, suhelda eakaaslastest kohalike õpilastega ja süüa kõht täis kooli koduses sööklas.

Ajalooline taust: Noarootsi muutumine saarest poolsaareks. Kas teadsid, et Noarootsi oli veel keskajal ja varauusajal saarestik? Maa kerkimise tagajärjel liitus saar 19. sajandiks mandriga, moodustades poolsaare. Hoolimata geograafilisest muutusest säilis sealne eraldatus ja rootsi kogukond, mistõttu räägiti Noarootsi külades rootsi keelt igapäevaselt veel Teise maailmasõja künnisel.

Pärastlõunane ringsõit rannarootsi külades viis õpilased ajas veelgi kaugemale. Bussiekskursioon kulges läbi Noarootsi külade, Dirhami sadama, Rooslepa kabeli. Dirhami Kohalikus Poes tehti lahke Slava ja tema 15-aastase kirju kassi juures jäätisepaus. Bussisõidu ajal tutvustas õpetaja Koidu Oja eesti keeles esinevaid rootsi keele laene. Sõnad nagu säng (säng), tool (stol), taldrik (tallrik), püksid (byxor) ja korv (korg) on elavaks tõestuseks sajanditepikkusest tihedast läbikäimisest. 

Teise päeva päikeseliseks päraslõunaks jõuti Roosta puhkekülla. Mändidevahelised kämpingud, mühisev meri, puhkeküla restorani maitsev õhtusöök, sportlikud mängud ja grillimine värskes õhus liitsid grupi veelgi ühtsemaks tervikuks ning tugevdas sõprussidemeid.

Kodu poole rikkama pagasiga

Neljapäev, 28. mai oli kojusõidu päralt. Pärast hommikusööki Roostal asuti teele Tallinna poole. Teel tehti peatus Keila-Joal, kus imetleti kohisevat juga ja tehti mälestuseks ühispilte. Bussisõidu ajal toimus viktoriin, millega meenutatid reisil kogetut. Enne laevale minekut jäi noortel aega sisseostudeks Tallinnas Nautica keskuses. Päraslõunal startis Tallinki laev tagasi Helsingi poole.

See reis ei olnud pelgalt kooliekskursioon. Soomest pärit eesti noortele andis see võimaluse näha ja kogeda Eestimaa mitmekülgsust. Nii elavad meie ühine Läänemere-äärne ajalugu, rannarootsi kultuur, unikaalsed keelpillid ja armsad rannakülad edasi ka uue põlvkonna mälestustes ja südametes.

Õpilased tõid oma tagasisides välja, et oli huvitav külastada uusi kohti ning saada uusi teadmisi. Kiideti ööbimiskohti ning maitsvat eesti toitu. Noored rõõmustasid, et leidsid uusi sõpru ning said osa võtta lõbusatest mängudest. Marje ja Gettlini tõdesid: „Vormsi ajalugu oli huvitav. Leidsime uusi sõpru. Väga tore oli meie ühine kaardimäng.“ Mariel kirjutas: „Mulle meeldis kõige rohkem Vormsi ajaloo õppimine ja erinevate kohtade külastamine. Ööbimiskohad olid väga mugavad ja kandle kuulamine oli vinge”. 

Reisi toetas Välisministeerium ja Integratsiooni Sihtasutus.