Säilenõtkusfoorum: Eesti järgmise peatüki kujundamine tehisaru ajastul

Autor:
Anne-Marie Riitsaar
Vastupidavusfoorumi vabatahtlike juht
 

Üks liigutavamaid hetki säilenõtkusfoorumil oli minu jaoks täiesti ootamatu. Kui küsisin, kas keegi saalis viibinutest oli 1989. aasta augustis seisnud Balti ketis, liigutas mind sügavalt, kui üle saali kerkis rohkem kui paarkümmend kätt. Need ei kuulunud ainult eestlastele, vaid ka lätlastele ja leedulastele. Peaaegu vaistlikult puhkes saalis aplaus. Selle lühikese hetke jooksul näisid kolmkümmend seitse aastat haihtuvat. Ma ei vaadanud enam lihtsalt publikut, vaid inimesi, kellega olin lapsena seisnud 600 kilomeetri pikkuses inimketis, mis ühendas kolme riiki rahumeelses meeleavalduses meie ühise vabaduseiha nimel.

Oli võimatu mitte mõelda sellele, mis ühendas meid toona – ja mis peaks meid ühendama praegu. Võitlus vabaduse eest ei ole lõppenud, vaid muutunud. Tänapäeval seisavad demokraatlikud ühiskonnad lisaks tavapärastele sõjalistele ohtudele silmitsi ka hübriidsõja, infomanipulatsiooni ning tehisintellekti pakutavate võimaluste ja riskidega. Demokraatia hoidmine ei tähenda enam üksnes riigipiiride kaitsmist. Sama oluline on tugevdada meie kognitiivset säilenõtkust: võimet eristada fakte väljamõeldistest, mõelda kriitiliselt, teha teadlikke otsuseid ning säilitada usaldus üksteise ja demokraatlike institutsioonide vastu.

Just need küsimused tõid 26. juunil San Franciscos toimunud 36. Lääneranniku eesti päevade raames peetud säilenõtkusfoorumile „Resilience Forum: Cultivating Resilience in the Age of Artificial Intelligence“ kokku enam kui 150 osalejat. Aruteludel otsiti vastuseid küsimusele, kuidas kasutada tehisaru demokraatlikes ühiskondades hariduse ja infokeskkonna usaldusväärsuse tugevdamiseks viisil, mis neid toetaks, mitte ei õõnestaks.

Kogu foorumi vältel jäi kõlama üks mõte: kui demokraatlikes ühiskondades kaob ühine arusaam faktidest, muutub ka keeruliste ühiskondlike probleemide lahendamine üha raskemaks. Infokeskkonna usaldusväärsus ei ole pelgalt tehnoloogia küsimus. See sõltub ühise faktilise aluse säilitamisest, mis võimaldab ühiskonnal arutleda, otsustada ja kokkulepeteni jõuda. Seetõttu keskendusid arutelud vähem valeinfo hilisemale tuvastamisele ning rohkem selliste mõtteviiside kujundamisele, mis muudavad manipuleerimise juba eos vähem tõhusaks.

Oma peaettekandes rõhutas Eesti haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, et haridussüsteem peab järjest enam liikuma edasi faktide päheõppimiselt ning panema suuremat rõhku analüüsimisele, hindamisele ja loomisele. Kuna tehisaru muutub igapäevaelu loomulikuks osaks, ei ole need kõrgema taseme mõtlemisoskused enam pelgalt hariduseesmärgid – neist on saamas demokraatliku ühiskonna toimimiseks hädavajalik pädevus.

Minister tõi esile ka olulise poliitilise väljakutse: kui koolides on võimalik neid oskusi noortele süsteemselt õpetada, siis riigil on palju keerulisem jõuda täiskasvanuteni, kelle formaalne haridus on juba lõppenud. See omakorda rõhutab, kui tähtis on arendada analüütilist mõtlemist juba varases eas, enne kui info tarbimise harjumused lõplikult välja kujunevad.

Ühe võimaliku lahendusena arutati foorumil ideed luua koolides eraldi infoanalüüsi õppeaine, mida hakataks õpetama juba esimestest kooliaastatest ning jätkataks järjepidevalt kuni gümnaasiumi lõpuni. See ei toimiks teistest ainetest eraldiseisvalt, vaid toetaks õppimist kogu õppekava ulatuses, kujundades õpilastes harjumust suhtuda kriitiliselt infosse, millega nad kokku puutuvad. Olgu teemaks ajalugu, kirjandus, loodusteadused või päevakajalised sündmused – õpilased õpiksid allikaid kriitiliselt hindama, eristama tõendeid arvamustest, ära tundma manipulatsiooni ning uute tõendite ilmnemisel oma seniseid järeldusi ümber hindama.

Tehisaru ajastul võib see eeldada õpetajatelt senisest laiemat oskuste pagasit, ühendades traditsioonilise õpetamise uuriva ajakirjanduse, avalike allikate luureteabe (OSINT) ja digitaalkriminalistikaga. Eesmärk ei ole üksnes õpetada valeinfot ära tundma, vaid kujundada mõtteviis, mis aitab kogu elu üha keerulisemas infokeskkonnas toime tulla.

Eriliselt julgustav oli see, et Eesti ei järgi üksnes ülemaailmseid arenguid, vaid aitab neid mitmes valdkonnas ise kujundada. Näiteks tõi OpenAI esile, et Eesti oli üks esimesi riiklikke partnereid programmi Education for Countries loomisel, mis näitab, et Eestis saadud kogemused mõjutavad juba rahvusvahelist hariduskoostööd.

Eestil on ainulaadne võimalus kujuneda keskkonnaks, kus töötatakse välja, rakendatakse ja hinnatakse uusi lähenemisviise demokraatliku säilenõtkuse tugevdamiseks tehisaru ajastul. Eesti kompaktsus, üleriigiline TI-hüppe algatus, maailmatasemel avalik haridussüsteem ja keskselt koordineeritud hariduspoliitika loovad selleks tingimused, mida suudavad pakkuda vähesed riigid. Eestis välja töötatud ja edukaks osutunud lahendusi saab seejärel kohandada ka teistele sarnaste väljakutsetega silmitsi seisvatele demokraatlikele ühiskondadele.

See haakub laiemalt Euroopa demokraatia kaitsekilbi (European Democracy Shield) visiooniga: tugevdada demokraatlikku säilenõtkust praktiliste lahenduste kaudu, mida saab Euroopas katsetada, täiustada ja jagada. Ja nagu OpenAI kogemusest näha, võivad Eestis saadud õppetunnid olla väärtuslikud ka väljaspool Euroopat.

See tõstatab loomulikult laiema küsimuse: kui Eesti on juba saavutanud rahvusvahelise tunnustuse oma haridussüsteemi, digiriigi ja tehisaru kasutuselevõtu eest hariduses, siis mida teha, et see hoog ei raugeks?

Osa vastusest tuli esile foorumi hommikusel arutelul „Baltic Startups in the Age of Agentic AI“. Hommikused ja pärastlõunased arutelud näitasid, et küsimus on tegelikult laiem: ühiskonna ettevalmistamine agentse tehisaru ajastuks ei tähenda ainult tulevaste põlvkondade harimist või iduettevõtete toetamist. Sama oluline on luua kestvaid partnerlussuhteid ja institutsioone, mis võimaldavad uutel ideedel ajapikku areneda.

Pole juhus, et need arutelud toimusid San Franciscos. Tänapäeval ei ole see lihtsalt üks maailma tähtsamaid tehnoloogiakeskusi, vaid paik, kus sünnivad paljud tehisaru tulevikku kujundavad ideed, partnerlused ja investeeringud. Siin loodud suhted mõjutavad lisaks tehnoloogilisele innovatsioonile ka sellega kaasnevaid väärtusi, norme ja institutsioone.

Seetõttu usun, et on aeg tõsiselt kaaluda püsiva Eesti või koguni Balti innovatsioonikeskuse loomist Silicon Valleys.

Mitte konsulaadina. Mitte ühe ettevõtlusesindajana. Ja mitte lihtsalt kultuurikeskusena. Sellest võiks kujuneda platvorm, kus saavad kokku ettevõtlus, teadus, investeeringud ja kultuuridiplomaatia, luues uusi võimalusi ja tugevdades seeläbi Eesti pikaajalist majanduslikku säilenõtkust.

Selline keskus võiks aidata iduettevõtetel leida mentoreid ja investoreid, tihendada koostööd ülikoolide ja tehnoloogiaettevõtete vahel, toetada teadlasi ja üliõpilasi, tuua Eestisse ja laiemalt Baltikumi välisinvesteeringuid ning pakkuda kohtumispaika nii Eestis kui ka välismaal elavatele eestlastele, tutvustades samal ajal meie kultuuri, väärtusi ja ettevõtlikkust.

Kuidas selline keskus täpselt toimima hakkaks, vajab veel arutelu. See võiks põhineda avaliku ja erasektori partnerlusel, toimida isemajandava sihtasutusena või mõne muu pikaajalise mudeli alusel, mis tagaks püsiva kohalolu. Kõige olulisem on, et see oleks loodud kestma. Tehnoloogia areneb tänapäeval peadpööritava kiirusega ning me ei saa jääda lõputult lootma väliseesti kogukonna vabatahtlike erakordsele pühendumusele oma põhitöö ja pere kõrvalt, ükskõik kui hingega nad asja juures ka poleks.

Loodan, et selle kirjutisega arutelu ei lõpe, vaid alles algab. Soovin seda mõttevahetust jätkata nii Eestis kui ka välismaal tegutsevate ettevõtjate, investorite, õpetajate, teadlaste, filantroopide ja poliitikakujundajatega, kes seda visiooni jagavad.

Säilenõtkusfoorum ise näitas, kui palju on võimalik saavutada vabatahtliku eestvedamise ja toetajate abiga. Foorum sai teoks tänu meie peasponsoritele – Kistler-Ritso Fondile, Stanfordi Ülikooli raamatukogudele ja Vabamule – ning kõigile esinejatele, arutelude juhtidele, partneritele ja vabatahtlikele, kelle panus lõi võimaluse uuteks ideedeks, kohtumisteks ja koostööks.Foorumi programmi, osalejate nimekirja ja kontaktandmeid leiab Lääneranniku eesti päevade veebilehelt.

Foorumi vaimu võttis ehk kõige paremini kokku minister Kristina Kallas: „Eesti on täpselt nii suur, kui palju on Eestis ja välismaal inimesi, kes Eestile tähendust loovad... Säilenõtkusfoorum oli üks neist sündmustest, üks neist platvormidest, kus seda Eesti tähendust loodi – mida Eesti endas kannab, mida ta maailmale annab ja mida ta loob.“

Vaevalt saaks paremini kokku võtta seda, mida me foorumiga saavutada püüdsime.

Kolmkümmend seitse aastat tagasi näitas Balti kett maailmale, et kui Balti riigid mõtlevad julgelt ja tegutsevad ühiselt, võivad esmapilgul võimatud ideed muuta ajaloo kulgu. Tänased väljakutsed on teistsugused, kuid nende lahendamiseks vajame endiselt samu omadusi – kujutlusvõimet, koostööd ja julgust vaadata silmapiirist kaugemale.

Kui Eesti soovib jääda usaldusväärseks hääleks tehisaru ajastul, peame jätkama investeerimist haridusse, innovatsiooni ja rahvusvahelistesse partnerlussuhetesse. Kõige olulisem on aga jätkata selliste kohtade loomist, kus ideedest saavad teod, partnerlustest püsivad sõprussuhted ning tänastest vestlustest homsed võimalused.