Sädeõpetajad ja riigi toetus hoiavad eesti keelt ja kultuuri maailmas
Väliseesti koolide võrgustiku uus koordinaator Merike Barborak kirjutab oma mõtetest värskes ametis.
Statistika järgi elab hinnanguliselt 200 000 eestlast väljaspool Eestit. Mõtlemapanevalt suur arv. Iga viies eestlane. Me võime ju mõelda, et need eestlased on Eestile kui riigile kaduma läinud. Aga võime ka mõelda nii, et tegelikult on sellel igal viiendal eestlasel hoopis teine roll – olla Eesti saadik, viia uhkusega eesti kultuur ja keel üle ilma – see tähendab teha meie väikest Eestit suuremaks kui on tema geograafilised piirid. Naljaga pooleks võib öelda, et Eesti suurimad patrioodid elavad väljaspool Eestit.
Aga mis motiveerib last, kes sündinud ja kasvanud hoopis teises keskkonnas, rääkima eesti keelt ja olema see kultuurisaadik? Kindlasti koduselt soe armastus Eesti vastu, vanemate endi austus ja soov jääda eestlaseks. Aga sageli sellest alati ei piisa. Siinkohal mängivadki väga olulist rolli eesti keele ja kultuuri õpetajad üle ilma. Need, kes julgustavad lapsi rääkima ka siis, kui sõnadest jääb puudu või hääldus pole selge. Noored sädeõpetajad, kes panevad laste silmad särama. Õpetajad, kes on aastakümneid olnud tugisammasteks ka läbi muutuvate aegade ja hoidnud traditsioone.
Vähem olulisem pole Eesti riigi toetus ja julgustus nii peredele kui ka õpetajatele. Aastaid on Eesti riik erinevate programmide kaudu toetanud üle ilma tegutsevaid eesti koole ja õpetuskeskusi ning tänu sellele toele ja kogukondade endi initsiatiivile on kasvanud oluliselt keele ja kultuuri õppimise võimalused.
Koole, seltse ja õpetajaid, kes eesti keelt ja kultuuri ühel või teisel moel õpetavad, leidub sõna otseses mõttes üle terve maailma. Näiteks on Stockholmi ja Riia Eesti Koolide näol esindatud üldhariduskoolid, on traditsioonilist täiendõpet pakkuvaid koole, on mänguringe, virtuaal- või hübriidõpet, keeleklubisid jne. Võrgustik on suur ja toredalt erinäoline. Sama toredalt erinäoline seltskond kogunes märtsi keskel Alicantesse emakeelepäevadele. Tegemist on traditsiooniga, mida Euroopa eesti koolid on edasi kandnud juba 14 aastat, kohtutud on näiteks nii Pariisis, Londonis, Amsterdamis, Stockholmis, Brüsselis, Luksemburgis, Helsingis ja mitmeid kordi Saksamaal. Emakeelepäevad täidavad kahte eesmärki – õpetajate koolitamine ja omavahelise kontakti loomine ja tugevdamine. Ja kohapeal olles võis tõdeda, kui head suhted on paljudel koolidel ja õpetajatel omavahel ajapikku tekkinud – see aga annab jõudu õpetajatele endile, tugevdab koolide/ringide tööd ja muudab võrgustiku tegevuse märksa efektiivsemaks.
Väliseesti koolide võrgustiku toetamine liikus selle aasta alguses Eesti Keele Instituudi alla. See tõi kaasa uued tuuled, toreda tugistruktuuri Eesti Keele Instituudi töötajate näol, uue kodu Roosikrantsi tänaval ja ka minu – võrgustiku uue koordineerija. Olen üle 20 aasta elanud New Yorgi lähistel ning minu elu ja tegevused on tihedalt seotud väliseestlusega eesti kooli juhataja, õpetaja, kogukonna liikme ja lapsevanemana. Nende aastate jooksul olen kogenud, kui hindamatu on Eesti riigi tugi – on see siis rahaliselt projektitoetuste näol, kontaktide loojaks-vahendajaks või sageli olles lihtsalt meie jaoks ärakuulaja rollis.
Ka Eesti Keele Instituudi all jäävad väliseesti koolivõrgustiku koordineerimise põhisuunad samaks. Haridusprojektide taotlusvoorus toetatakse koolide igapäevast õppetööd ja teisi ettevõtmisi, mis aitavad kaasa keele ja kultuuri säilimisele ning edendamisele. Alati on toredaid ideid rohkem, kui selle toetuseks raha, aga pigem ongi edukuse aluseks tugev koostöö koolide endi vahel ning loovad lahendused, mis tihtipeale sünnivad omavahelistes vestlustes. Ja seda ühist koostööd läbi vestlusringide – on need siis ekraani vahendusel või pärismaailmas – tahaksingi koordinaatorina innustada. Kuna paratamatult on jäänud kaugemad koolid – Põhja-Ameerikas ja Austraalias – aktiivsemast tegevusest eemale, siis sooviks kaasata ka neid rohkem osalema eelkõige emakeelepäevadel, aga ka teistel kokkusaamistel.
Üks väga oluline suund on koolitusvõimaluste pakkumine. Jätkuvad virtuaalsed koolitused, mis annavad ülevaateid erinevatest teemadest, aga plaanis on ka minna rohkem süvitsi, pakkudes näiteks põhjalikumat metoodikakursust. Alati väga populaarne olnud suvekool toimub ka sel aastal juuli lõpus Tallinnas.
Enamik väliseesti koolide õpetajaid töötab vabatahtlikult või sümboolse tasu eest – nende töö kannab vilja aastaid hiljem. Väliseesti koolide õpetajate jaoks tuleb see sageli veelgi kaudsemal moel – näiteks kui õpilased otsustavad minna Eestisse õppima, tervitavad aastaid hiljem puhtas eesti keeles või kasvõi hoiavad laual Eesti lippu. Eesti riik jätkab õpetajate tegevuse tunnustamist, aga kutsun üles ka kõiki märkama ja tänama õpetajaid, kes seda tööd teevad südame ja hingega. See hoiab sära silmades ja annab jaksu edasi minna.
Tahan südamele panna, et iga õppekeskus, ükskõik kui suur või väike, on oluline tervele Eestile. Aitäh neile, kes eesti keelt kalliks peavad, aitäh, õpetajad, aitäh, lapsevanemad, aitäh, toetajad!
Merike Barborak
Väliseesti koolide võrgustiku koordinaator
Eesti Keele Instituut
www.eki.ee
