Otsige üles endaga sarnaselt mõtlevad inimesed ja looge omaenda eesti elamus
Intervjuu Kristi Barrowga Austraaliast, kus ta räägib oma juurtest ja tegemistest, mis on viinud ta Austraalia eestlasi koondava meediaprojekti loomiseni.
Kuidas tekkis idee luua Austraalia eesti kogukonna meediaportaal? Kas tajusid kogukonnas konkreetset nõudlust või tuli ajend kusagilt mujalt?
Idee luua veebileht eesti.org.au tekkis mu enda uudishimust veebilehtede loomise vastu ja soovist luua veebileht Eesti Arhiivile Austraalias. Mu ema Maie Barrow oli seal arhivaar ja 2001. aastal otsustasin arhiivile pühendatud veebilehe luua. Pärast veebilehe käivitamist moodustasime väikese allüksuse nimega Estnet ja laiendasime veebilehte, nii et see hõlmas ka teavet peatse Eesti festivali ja teiste organisatsioonide kohta, nagu Sydney rahvatantsurühm Virmalised.
Hiljem sai tehnoloogia arengu ja sotsiaalmeedia võidukäiguga selgeks, et veebileht kas kohaneb ja areneb või läheb hingusele. Meie kogukond on küll väike, aga elav ja mitmekesine, ning ma tahtsin edendada ühtsust ja kuuluvustunnet, pakkudes inimestele kohta, kus nad saaksid Austraalias elades oma pärandiga sidet hoida. Lisaks tundus lihtsalt loogiline, et on üks keskne koht, kust kõik saavad eesti kogukonnas toimuva kohta teavet ja võtavad sellest osa.
Milline oli Austraalias üles kasvades sinu isiklik side Eesti ja eesti kultuuriga? Kas sinu ema Maie, kes oskab eesti keelt, näitas sulle eesti keele ja kultuuri hoidmisel eeskuju?
Muidugi on mu ema Maie Barrow mind mu eestluses kõige rohkem mõjutanud! Mu ema on terve mu elu olnud seotud kõikvõimalike eesti asjadega, ta on olnud mitme komisjoni ja juhatuse liige ning töötanud ligi 30 aastat Eesti Arhiivis Austraalias vabatahtliku arhivaarina. Ma olen ta üle nii uhke ja ta õpetas mulle, kui oluline on kogukonnale midagi tagasi anda.
Austraalias eesti kultuuriga üles kasvamine on olnud minu jaoks rikastav kogemus. Juba varakult sain teadlikuks riigist ja kultuurist, mis asub väljaspool Austraaliat. Eesti taasiseseisvus alles siis, kui olin 13-aastane, nii et kultuuri hoidmine Eestist väljaspool oli kõikjal maailmas kuum teema. Esto 88 toimus Melbourne’is ning Austraaliasse tuli üle 6000 eestlase kogu maailmast, et eesti kultuuri ülistada. Mäletan ähmaselt, et käisin mõnel üritustel, nende seas Eesti iseseisvuse toetuseks korraldatud rongkäigul Melbourne’i tänavail.
Kristi (paremal, Austraalia lipuga) koos ema Maie (vasakul, sildiga) ja õe Anniga (vasakult teine) 1988. aasta detsembris Melbourne’is marssimas.
Eesti toit oli meie perekonna traditsioonides tähtsal kohal, eriti jõulude ajal. Me tähistasime jõululaupäeva (erinevalt mõnest mu austraallastest klassikaaslastest!) alati traditsiooniliselt soojade toitudega, nagu seapraad, isegi kui õues oli 30 kraadi! Mu ristiema õpetas mulle kringli küpsetamist. Perekondlike kokkusaamiste keskmes oli tihti toit ja nende traditsiooniliste toitude jagamine, mille kaudu tundsin sidet oma juurtega, kuigi olin Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Nooremana käisin ka Eesti-Austraalia suvelaagris Sõrves, kus tutvusin paljude teiste endasuguste lastega, kes elasid Austraalias, ent kellel oli vähemalt üks eestlasest vanem. Seal sai tegeleda koorilaulu või rahvatantsuga, aga need mind eriti ei huvitanud ja mul ei olnud nende peale ka annet. Minu koolivälised tegevused keerlesid spordi ümber ning suurem osa vabast ajast kulus trennile ja võistlustele. Ma ei kahetse seda, aga sooviksin, et mul oleks lapsena jagunud mingil moel aega selleks, et rohkem kultuuriga tegeleda.
Mis on Austraalia eestlaste meediaprojekti arendamisel olnud kõige keerulisem? Milline on olnud kogukonna ja lugejate vastukaja?
Kindlasti on kõige keerulisem leida aega. Eesti kogukond Austraalias on peaaegu täielikult vabatahtlike töötundidele rajatud. Töö, perekonna ja muude kohustuste kõrvalt on mõnikord raske aega leida. Kuni 2023. aastani vedasin projekti peaaegu üksinda, ema ja teised aitasid aeg-ajalt natuke. Kohati on projekti kallal töötamiseks keeruline aega leida ja tundub, et kõik võtab kauem, kui ma lootsin!
Teine suur proovikivi on panna rühm inimesi ühel ajal samas suunas liikuma. On ju vist ütlus, et seal, kus on kolm eestlast, moodustatakse viis organisatsiooni! Kuid ma mõistsin, et kui ma tahan olla edukas, ei saa ma seda üksi teha. Välisministeeriumi diasporaa meedia toetusvooru abiga korraldasime 2023. aasta lõpus töötoa ning selle põhjal sõnastasime oma eesmärgid ja strateegia. Juhuslikult võttis vahetult enne töötuba minuga ühendust Johanna Rivers Melbournest, kes soovis rohkem kaasa lüüa. Temaga on olnud fantastiline koos töötada ja ta on nüüd Austraalia meediaprojekti juhataja. Tegime kogu Austraalia eesti kogukonnale üleskutse ja nüüd on meil terve allkomitee, mis aitab meil oma visiooni teostada.
Praegu anname uuele nimele ja veebilehele viimast lihvi ning loodame, et see avalikustatakse lähikuudel!
Sa oled tegutsenud ka Austraalia Eesti Kultuurifondis ja Eesti Arhiivis. Kuidas sa nende organisatsioonideni jõudsid ja millist rolli need kogukonnas etendavad?
Mu seos arhiiviga tekkis siis, kui mu emast sai seal arhivaar. Sellest ajast saadik olen aidanud seal, kus saan, peamiselt arvutite ja IT toega. Arhiiv on erakordselt tähtis informatsiooni hoidla, kus on hoiul Austraalia eestlaste ajalugu. Meediaprojekti näeme Austraalia eestlaste organisatsioonina, mis vaatab tulevikku!
Mind kutsuti Austraalia Eesti Kultuurifondi (Estonian Cultural Foundation of Australia ehk ECFA) liikmeks ja hiljem juhatuse liikmeks. ECFA missioon on soodustada eesti kultuuri tutvustamist Austraalias, mis on minu suur kirg. ECFA annab igal aastal välja toetusi ning mullu olid toetatud projektide seas EstWesti Perthi muusikafestival, Melbourne’i Eesti Seltsi lastelaager ja üleriigiline töötuba eesti mängurühmade õpetajatele.
Kristi (vasakul) ECFA juhatuse ja Jaan Reinholdiga, kes on Eesti uus suursaadik Austraalias (keskel).
Millised hetked või projektid su vabatahtlikutöös on kõige hingelähedasemad või kõige enam mällu sööbinud?
Inimestele nende eesti kultuuri tutvustamine on kahtlemata üks eredamaid hetki. Aastate jooksul on minuga võtnud ühendust paljud inimesed, kes otsivad tavaliselt oma sugulasi või teavet oma eesti juurte kohta. Tavaliselt on nad meie veebilehe leidnud ja miski on neis huvi äratanud: kas mõni foto või kellegi tuttava nimi. Mul on õnnestunud viia nad kokku õige inimese või organisatsiooniga. Inimesed on saanud ühendust kaua kadunud sugulastega või annetanud arhiivile märkimisväärse kogu.
Mind kutsuti 2022. aasta detsembris toimunud Välisministeeriumi korraldatud diasporaa meediafoorumile. Kohtusin paljude inimestega, kes juhivad maailma eri paigus ajalehti või uudisteportaale. Oli ülimalt inspireeriv arutada probleeme ja lahendusi inimestega, kes on samas olukorras, ning see oligi lõpuks säde, mis ajendas viima eesti.org.au uuele tasemele. See tuletas mulle meelde, kui võimsalt mõjub inimestega näost näkku kohtumine. Olles äsja vabanenud paljudest koroonapiirangutest, oli värskendav kohtuda inimestega vahetult, mitte arvutiekraani kaudu.
Ma olin tohutult uhke annetuste üle, mille kogusime Austraalia nimel 1944. aasta suurt põgenemist mälestava skulptuuri jaoks Pärnus. Kogusime skulptuuri jaoks üle 20 000 Austraalia dollari ning mul oli õnn külastada mälestusteenistust Tallinnas ja skulptuuri avamist Pärnus.
Kristi (vasakult teine) koos ema Maie (keskel), sugulaste Anne (vasakul) ja Eleni (paremalt teine) ning välisminister Margus Tsahknaga (paremal) suure põgenemise mälestusüritusel Tallinnas 2024. aasta septembris.
Välisministeeriumi tunnustus on suur au. Mida see tunnustus sulle tähendab? Kas see on andnud uut motivatsiooni ja ideid tulevikuks?
Selle tunnustuse vastuvõtmine oli mulle suur au. Mul on olnud õnn anda oma osa Austraalia eesti kogukonda nii, et teen seda, mida ma siiralt naudin.
Nüüd keskendun veebilehe eesti.org.au käivitamisele ja haldamisele uue nime ja veebiaadressiga ning koostööle kõigi Austraalia organisatsioonide ja inimestega. Ma arvan, et see pakub mulle mõneks ajaks tegevust!
Kristi (paremal) võtmas vastu tunnustust Eesti suursaadikult Austraalias Jaan Reinholdilt Sydney Eesti majas.
Millisena näed Austraalia eesti kogukonna tulevikku? Millised projektid või algatused võivad keele ja kultuuri säilitamiseks esile kerkida?
Praegu on Austraalias eesti kultuuri tutvustamiseks nii palju eri viise. Tänu meie käsutuses olevale tehnoloogiale ja rahastusele on võimalused piiritud. Vaja on ainult algust teha!
Näiteks asutati eelmisel aastal Lääne-Austraalias uus ühendus EstWest. Perthis on palju noorte peredega eestlasi ja uus organisatsioon õilmitseb. Nad on juba korraldanud lastelaagri, mitmesuguste Eesti tähtpäevade tähistamisi ja Eesti muusika festivali!
Kas sul on nõuandeid kodust kaugel elavatele eestlastele, kes soovivad oma juurte ja kultuuriga endiselt tihedat sidet hoida?
Tehke midagi, mis teile meeldib! Kui te ei oska laulda ega tantsida (nagu mina!), siis otsige teisi võimalusi. Võib-olla olete suurepärane projektijuht ja saate aidata korraldada kohalikke eestlaste üritusi, nagu Eesti päevad Austraalias. Võib-olla saate eestlaste üritustel baaris abiks olla. Kui olete osav disainer, on eesti pärandiga ühenduse hoidmiseks hulk võimalusi. EstWest korraldas logovõistluse, mille võitis Perthis elav eestlasest disainer Tiina Morton, ning ECFA logo kujundas Sydneys elav kunstnik Lachlan Bell (kes õpib nüüd Tartus). Marissa Pikkat avas just veebilehe estoniandesignsau.com, kus müüakse mitmesuguseid tooteid, mille disainis on ammutatud inspiratsiooni Eesti rahvarõivastest.
Otsige üles endaga sarnaselt mõtlevad inimesed ja looge omaenda eesti elamus, ükskõik kus te ka ei asuks.