Kaks kuud Eestis (ja Tallinn versus Tartu)
2025. aasta septembris ja oktoobris oli mul au kogeda Eestis töötamist kahel järjestikusel praktikal, mida toetasid Eesti Välisministeerium ja Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus (ESTDEV) üleilmse eestluse praktikaprogrammi raames. Septembris võeti mind vastu Tallinna Ülikoolis ja veetsin seal neli viljakat nädalat; oktoobris kaasas mind lahkelt veel neljaks nädalaks oma tegemistesse Tartu Ülikooli muuseum.
Minu kohustused olid üsna mitmekesised, isegi sama asutuse sees. Tallinnas anti mulle esimesel päeval kolm põhiülesannet: pidada loeng ja osaleda kursusel „Sissejuhatus eesti uuringutesse / sissejuhatus eesti kultuuri“, aidata hinnata esseesid ja osaleda sissejuhataval semiootikakursusel ning aidata Tallinna Ülikooli kirjastusel kui väikesel kirjastajal optimeerida Crossrefi platvormi kasutamist. Tartus oli minu esimene ülesanne leida infot Rootsi sõjaväeinseneri Erik Dahlberghi kohta, seejärel olla abiks Meelisele ja Vjatškole pühendatud sümpoosionil ning minu viimane ülesanne oli uurida, kuidas välismaal elavad eestlased tähistavad eestikeelse Tartu Ülikooli avamise aastapäeva.
Lisaks väiksematele ülesannetele, mida ma käigu pealt täitsin, pakkusid kõik need projektid mulle nii teadmiste kui ka oskuste vallas midagi uut. Ma ei teadnud, et Kanada ja Ameerika Ühendriikide idarannikul tähistatakse peaaegu igal aastal eestikeelse Tartu Ülikooli aastapäeva, et Meelisel ja Vjatškol oli Eesti (ajaloo-)teadvuses nii vastuoluline positsioon või et paljude Eesti linnu ümbritsevate kindlustuste kuju on näiteks Dahlberghi ideede ja mõju otsene tulemus. Teadsin väga vähe ka teadusmaailma ökosüsteemist ja objekti digitaalidentifikaatorite ja metaandmete rollist selles ning isegi semiootikas (mis on minu akadeemiline taust) ning Eesti ajaloo ja kultuuri küsimustes (mis on minu pärand) õppisin palju uut. Oskuste poolest õppisin kasutama Crossrefi, aga ka paljusid Eesti küberruumis kättesaadavaid digitaalseid arhiivi-, museoloogia- ja andmebaasivahendeid.
Olles veetnud mitu aastat Tartus, oli mul Tallinnaga vähem kogemusi ja ma ei olnud kunagi Tallinna Ülikoolis käinud. Tänu järjestikustele praktikatele sain neid kahte kõrvutada. Tallinna Ülikool on Eesti suurima linna keskuses asuv iseseisev tervik, miniatuurne labürindilinn, mille hooned on ühendatud torude või tunnelitega. Seevastu Tartu Ülikooli „linnak“ paikneb üle kogu Tartu, see on enam-vähem hajutatud linnas, mis võib ju olla suuruselt teine Eestis, kuid on siiski neli-viis korda väiksem kui Tallinn. Kui Tartu Ülikool on vanem ja seal on rohkem üliõpilasi, siis Tallinna Ülikool on uuem ja väiksema üliõpilaskonnaga. Erisus on isegi keelelises nüansis: inglise keeles on Tartu „University of...“, samas kui Tallinn on lihtsalt „... University“. Samal ajal vastanduvad linnad üksteisele kui majanduslik pealinn ja kultuuripealinn, ärikeskus ja ülikoolilinn, „suurlinn“ ja „väikelinn“, isegi kui Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti. Nendevaheline rivaalitsemine ulatub geoloogilise tasemeni välja: kui Tallinn asub paekivil, siis Tartu on ehitatud savile.
Eestis olles ei jäänud mul märkamata, et käes oli valimiste hooaeg. Reklaamtahvlid, reklaamidega autod, debatid ETV-s, valimisjaoskonnad, reklaamid jne olid osa igapäevasest kogemusest. Nii praktika kui ka kontaktisikute, töökaaslaste ja sõprade korraldatud üritused võimaldasid mul Eesti institutsionaalset maastikku varasemast ulatuslikumalt kaardistada. Loengud, telesaated ja igapäevased vestlused andsid mulle palju parema ülevaate erinevatest Eesti erakondadest, ministeeriumidest ja meediaväljaannetest ning nende ajaloost ja suhetest. Välisministeeriumi, Eesti Kirjandusmuuseumi, Tartu Ülikooli muuseumi erinevate kogude ja hoonete, Juri Lotmani semiootikahoidla, ESTDEVi, Eesti Rahvusarhiivi, Eesti pagulaskirjanduse keskuse, KGB vangikongide (Vabamu) ja teiste asutuste külastamine aitas luua Eestist terviklikuma ettekujutuse.
Ma ei olnud seda küll täielikult unustanud, kuid Eestis viibimine tuletas mulle meelde, millest ma olin ilma jäänud ja mida ma armastan: kultuur, keel, võimalused, lahe ja vaba mõtlemise õhkkond (isegi Venemaa agressiooni pideva ohu all), koguni konkreetsed asjad, nagu näidendid („Rahamaa“) ja kontserdid (Jarek Kasar). Sain näha vanu sõpru ja pereliikmeid, kuid leidsin ka uusi sõpru – kõik tänu võimalusele, mida pakub see stipendiumiprogramm. Tartus ujusin pidevalt nostalgias, heameelega muljetasin ja töötasin koos sõprade, kolleegide ja endiste juhendajatega semiootika osakonnast.
Lõpuks on liiga palju inimesi, keda mainida. „Te teate, kes te olete,“ nagu öeldakse, ja tänan teid kõiki – tuttavaid, töökaaslasi, eakaaslasi jne – muu hulgas kannatlikkuse ja sõpruse eest. Veedetud aeg on minu jaoks alati meeldiv mälestus ja ootan huviga, mida tulevik võib tuua – nii kodus Kanadas kui ka siis, kui meie teed jälle ristuvad. Tänan Piret Viirest Tallinnast tema juhendamise ja korraldusliku töö eest ning Ken Irdi ja Lea Leppikut nende juhendamise eest Tartus. Eriti tänan Liina Viiest mulle praktikakohtade leidmise eest ja kõiki praktikaprogrammiga seotud inimesi. Loodan võtta kaasa selle, mida olen õppinud, ja rikastada Vancouveri eesti kogukonda samamoodi, nagu on rikastatud minu elu.
Suur tänu teile!
Erik Kõvamees
Vancouver, Kanada
2025. aastal välismaal elavate noorte eestlaste praktikaprogrammis osaleja
