15 aastat Vantaa eesti keele õpilaste kevadreise
Autor: Koidu Oja
Koidu Oja on aastaid töötanud eesti keele õpetajana Soomes
2010. aasta kevadel toimus esimene Vantaa eesti õpilaste reis Tallinnasse. Selle nii-öelda klassiekskursiooni korraldas üks kahest tollasest Vantaa eesti keele ja kultuuri õpetajast Koidu Oja. Talvise õppetöö käigus oli selgunud, et Eesti ääremaadelt majanduslanguse põhjas Soome kolinud lapsed teadsid, et nende Eesti kodu on Valgas, Pärnus, Värskas, Eismal, Savernas, Mustlas või Kirblas (loetelu pole loomulikult sugugi lõplik), aga nad ei teadnud, kus on Vabaduse plats või Raekoda, kus on eestlaste tähtsaimad majakad, kirikud, mõisad.
Nüüd 15 aastat hiljem, 2025. aasta mais tuleb ammune olukord ikka ja jälle vastu. Lapsed sõidavad suveks oma Eesti koju. Seal on vahva, aga et Eesti kogu oma kultuurilises ja loodusrikkuses tuttavaks saaks, oleme reise korraldanud igal kevadel, paar koroona-aastat välja arvatud.
Kui Vantaas oli oma emakeele, eesti keele õpetajaid 2010. aastal vaid kaks, siis nüüdseks on põhikohaga eesti keele ja kultuuri õpetajaid tööle võetud juba kuus. Soome kolinud eestlased moodustavad pealinna Helsingi ümbruses ühe suurema vähemusrahvuse.
Eesti lastel on Soome põhiseadusest tulenevalt õigus hoida ja arendada oma kultuurilist identiteeti. Soome riik näeb, et on hea osata oma emakeelt ja nii asetub uue kodumaa keele – soome keele õppimine – turvalisele ja tervele pinnasele: kes tunneb oma keelt ja kultuuri, see on valmis märkama ja õppima ka teisi keeli ja kultuure.
2025. aasta kevadel õppis Soome suuruselt neljandas linnas Vantaas eesti keelt 2 tundi nädalas umbes 600 õpilast. Kohusetundlik tundides kohalkäimine, eestikeelsete raamatute lugemine ja kirjandivõistlusest osavõtmine sillutas vabatahtliku tunni õpilasele tee pääsuks Vantaa eesti õpilaste kevadreisile. Reisi organiseerisid kõik kuus õpetajat: Tiina Maripuu, Lee Laurimäe, Koidu Oja, Mari-Liis Reinap, Inna Pajos ja Jekaterina Vist.
15 aasta jooksul on väisatud Hiiumaad, Saaremaad, mitmel korral Tartu- ja Viljandimaad, Pärnu- ja Virumaad. Lisaks õppekäigule maakonda on külastatud alati ka mõnda kooli, osaletud eesti kooli tundides. Reisil õpitu kinnistamiseks on toimunud viktoriin.
Vantaa koolide eesti õpilaste reise on rahastanud lisaks õpilaste vanematele Eesti Keele Instituut, mis koordineerib Eesti haridus- ja teadusministeeriumi välisõppe haridusprojekte.
Tänavukevadine reis viis meid Rakverre ja Lahemaale. Esimesel päeval tegime Rakvere linnuses läbi keskaegse seikluse, käisime piinakambris, proovisime vibu lasta, püssirohtu teha ja kahurikuule tõsta.
Keha kinnitas linnuse mulgi puder ja maitsev kohupiimakook. Krapsaka Lahemaa giidi Mari Toomi käest kuulsime, et kuulsaim eestlane maailmas Arvo Pärtki on koolis käinud Rakveres. Nägime valmivat riigigümnaasiumi ja Arvo Pärdi muusikakeskust.
Edasi viis tee Sagadi mõisa, kus elasime sisse Von Fockide aega. Kiikasime mõisas sisse nii meeste- kui ka naistetiiba, imetlesime tapeete ja mööblit ning kujutasime ette balle. Kaasaegses Sagadi metsamuuseumis saime topiste ja interaktiivsete infostendide kaudu kohtuda üllatavate loomadega, näiteks tillukese nirgiga, kes vaid kämblasuurune. Loodust jätkus: täiesti ootamatult oli meid Altja paadikuuride juurde tervitama saabunud elus rebane. Saime teda siis nii vasakult kui paremalt mere taustal pildistada ja juttu puhuda. Liiga kauaks me siiski reinuvaderi juttu kuulama ei jäänud, sest teame, mis juhtus muinasjutus kakukesega. Peale magusalt magatud ööd Võsu Männisalu puhkemajas ootas meid lahe maa kool. Võis siiski Lahemaa kool? Kolga koolis saime kaasa teha koolitundides, laduda legosid raamatuaasta auks ja süüa koolilõunat. Ekskursioone juhtisid kooli õpilased. Kooli kokkade rassolnik ja kamavaht viis keele alla.
Väristasime jubedusjudinates õlgu Kolga mõisas, sest giid Ulvi manas rääkides mõisa akendele ja ballisaali rõdule aina uusi ning veelgi verd tarretama panevaid lugusid öistest põrgulikest söömaaegadest ja punapäistest piigadest, kes kaasa meelitavad. Kolga mõisa rajanud rootsi perekond Stenbockid oma maamõisaks. Talvel elanud pere ka Tallinna vanalinnas – majas, kus praegu toimetab Eesti Vabariigi valitsus.
Viinistule jõudnud Vantaa lapsed said aimu, et ka neil on võimalus tulevikus oma päritolumaal heategevust teha: luua kas kunstimuuseum või ehitada kirik. Väike Jaangi viidi Nõukogude korra eest ära 1944. aastal Rootsi vaid kaheaastasena. Ta naasis viiekümnesena oma kodukülla Viinistusse ja kogu küla sai ühe mehe aru ja energiaga hoopis teise hingamise.
Käsmus oli meil vastas ei keegi muu kui legendaarne Aarne Vaik, Käsmu meremuuseumi looja. Vaigu-papa muhe huumor jagas lastele tarku õpetusi nii elust kui merendusest.
Olime väsinud, aga jätkus jõudu põrgatada korvpalli või joosta Võsu randa, kus tillukese õpetaja Leega käis kalal kaasas ka Georg Ots, Soomeski tuntud „Saaremaa valsi“ esitaja.
Kolmas päev tõi meid tagasi pealinna ja Rocca al Maresse, aga mitte kaubanduskeskusesse, vaid hoopis vabaõhumuseumi. Saime Kuie koolis tunda, mida tähendab sulega kirjutamine, kuidas toimus puhtuse kontroll ning issameie lugemine koolipäeva alguses. Seda sule ja tindiga ilukirja tegemist võiks olla ka Soome koolides, arvasid peaaegu kõik meie soome-eesti reisisellid.
Vabaõhumuuseumis saime sisse vaadata ka nõukogudeaegsesse kolhoosimajja. Vanemates korterites oli alles kuivkäimla ja puupliit ning ukse taga kalossid. Lapsed kandsid kooli minnes punase kaelarätiga koolivormi. Uudistamist oli palju. Kinnitasime keha Kolu kõrtsis ja piilusime sisse rookatusega taluhoonetesse.
Reisi lõppedes oli meil natuke kahju laeva astuda, kui teadsime, et sugulaste juures jäi seekord käimata. Aga tagasi Soome tuli veel minna, sest paar maikuu viimast koolipäeva olid ees ja eesti keele õppe tunnistus ootas klassijuhataja laual.
