Tagasipöördujad Darja ja Nikita - päris nende lugu

Põhjalikus intervjuus annavad oma tagasipöördumiskogemusest, selle võludest ja valudest, ülevaate Darja ja Nikita, kes kaalusid oma otsust pea et kümme aastat. Alljärgnevalt jagavad nad oma lugu ja kasulikke nippe, mis neid sellel teekonnal toetasid.

Rääkige palun oma teekonnast Eestisse – kuidas jõudsite otsuseni siin uuesti oma elu alustada ning kuidas leidsite infot tagasipöördumistoetuse kohta? 

Darja: Meie pere on Eestist ja siia kolimise võimalusest on räägitud kindlasti juba viimased kümme aastat. Nikita oli aga ainus, kes tõesti uskus, et Eestisse kolimine võiks teoks saada. Tema suhtub info otsimisse hoopis teisiti kui mina. Mina tahaksin ausalt öeldes kõik kohe ja kiiresti teada saada, Nikita aga uurib iga teemat alati väga põhjalikult. Teda on alati huvitanud meie perekonna ajalugu ja põhjused, miks tema pereliikmed Eestist lahkusid. Just Nikita oligi kogu selle protsessi algataja. Esmalt hakkas ta uurima, kas tal oleks põlvnemise alusel võimalik saada Eesti kodakondsus.

Nikita: Minu vanaema Vera oli iseseisva Eesti kodanik. Tal oli kuus last, kellest kaks sündisid veel Eestis. Ülejäänud lapsed sündisid juba Venemaal, kuhu ta koos abikaasaga otsustas kolida. Otsisin kodustest arhiividest kõiki dokumente, millest võiks olla abi tõendamaks, et vanaema oli Eestis elanud ja töötanud. Pöördusime ka Eesti riigiarhiivi poole, kust saime veel ühe olulise dokumendi – tema sünnitunnistuse. Venemaalt ei olnud meil 2023. aastal maksesüsteemidele kehtestatud piirangute tõttu võimalik dokumentide tellimise eest tasuda, mistõttu palusime abi välismaal elavatelt sõpradelt.

Darja: Uurisime põhjalikult repatrieerumisprogrammi kohta käivat infot ja saime aru, et see annab Nikitale reaalse võimaluse saada Eesti kodakondsus. Kokku kulus umbes aasta dokumentide otsimisele, arhiividesse päringute tegemisele, vajalike dokumentide ettevalmistamisele ja taotluse esitamisele Eesti saatkonna kaudu Moskvas. 2024. aasta aprillis saidki Nikita ja meie poeg Semjon Eesti kodakondsuse! See oli tõeline šokk! Loomulikult ootasime positiivset vastust, aga hoopis teine tunne on hoida käes mitte lihtsalt viisat või elamisluba, vaid teise riigi passi! Meie rõõm oli piiritu!

Nikita: Kui saime aru, et see on tõesti võimalik, läbisid sama protsessi ka teised pereliikmed, kellel oli samuti õigus Eesti kodakondsusele. Enne olid nad sellesse mõttesse suhtunud skeptiliselt ega olnud kindlad, kas see üldse võimalik on. Lõpuks oli Eesti pass olemas minul, mu pojal, emal, õel ja tema kahel lapsel. Tervel perel! Sama 2024. aasta suvel sõitsin koos õe ja õetütrega esimest korda Eestisse. Kohtusime siin oma sugulastega ja veetsime Eestis kaks nädalat. See reis jättis sügava mulje, millega kaasnes ka ärevus mõttest, et siia võiks päriselt elama jääda. Seejärel tekkis aga järgmine küsimus – kuidas vormistada vajalikud dokumendid Daša jaoks.

Darja: Viimased kuus aastat enne Eestisse kolimist elasime Moskvas, kuhu olime kolinud Veliki Novgorodist. Suur linn, suured võimalused – arvasime, et jäämegi sinna elama. Seal oli kõik, mida meie pere tulevikuks vaja. Meie poeg läks seal esimesse klassi. Mina olin enda arvates leidnud haridusministeeriumis oma unistuste töö. Nikita töötas arhitektuuribüroos. Kõik oli suurepärane, kuni rahuliku taeva kohale hakkasid kogunema tumedad pilved.

Kõigest maailmas toimuvast on väga lihtne end distantseerida, kui sa ei ela sündmuste keskmes ja tunned end suhteliselt turvaliselt. Kuid taustal oli ärevus alati olemas ning ei saa öelda, et see poleks meid mõjutanud. Kui saime teada, et Nikital on võimalik saada Eesti kodakondsus, tekkis kohe ka Eestisse kolimise küsimus. Jah, mitte kõik pereliikmed ei olnud selle üle rõõmsad. Oli lootus, et olukord laheneb – tuleb lihtsalt veidi oodata ja kõik saab läbi. Ootamisest kujunesid aga aastad täis pidevat ärevust.

Lõpuks otsustasime proovida esitada elamisloa taotluse. Loomulikult oli meil kahtlusi – kas mulle üldse antakse elamisluba, kui kaua tuleb vastust oodata ja milliseid lisaküsimusi võib minu dokumentide läbivaatamisel tekkida. Kõik läks aga hästi. Pärast taotluse esitamist sain e-posti teel kirja lisaküsimustega minu tulevase töökoha, poja kooli ja pere rahalise kindlustatuse kohta. Meie üllatus oli suur, kui kõigest kolm kuud pärast taotluse esitamist anti mulle elamisluba! Esialgu küll ainult aastaks, kuid juba ainuüksi see valmistas meile suurt rõõmu.

Nikita: Üks otsustavaid tegureid Eestisse kolimisel oli minu töö või täpsemalt võimalus teha kaugtööd. Praegu tagasi vaadates saan aru, et ilma selleta poleks me võib-olla julgenud kolida või oleksime oma otsust kauem kaalunud. Siiski ei kolinud me kohe. Pärast seda, kui Daša oli saanud elamisloa, kulus veel kaheksa kuud, enne kui olime kolimiseks täielikult valmis. Ootasime, kuni poeg lõpetab viienda klassi, et ta saaks kuuendasse klassi minna juba Eestis. Kartsime, et Daša elamisluba ei pruugita pikendada, sest suurema osa sellest aastast olime elanud Venemaal. Sellest hoolimata pakkisime 2025. aasta augustis oma vähesed asjad kohvritesse, võtsime koera kaasa ja kolisime Tallinnasse.

Darja: Kui saabus aeg elamisluba pikendada, kirjeldasin taotluses kogu meie Eestisse kolimise lugu ja selgitasin ka põhjuseid, miks olime Venemaale kauemaks jäänud. Mingeid probleeme ei tekkinud ja minu elamisluba pikendati kaheks aastaks.

Tagasipöördujatena saime dokumentide vormistamise ja Eestis sisseelamisega seotud küsimustes abi ja nõu Marika Sulelt. Integratsiooni Sihtasutuse veebilehe leidsime juba oma teekonna alguses, kui otsisime igasugust Eestisse kolimisega seotud infot. Marika rääkis meile kõigest olulisest, mida pidime kolimiseks teadma. Eriti oluline oli meie jaoks võimalus saada riigilt toetust – tagasipöördumistoetust. See oli lihtsalt uskumatu! Juba ainuüksi see, et riigil on etniliste eestlaste tagasipöördumist toetav programm, mille raames on võimalik saada kodakondsus, oli meie jaoks väga oluline. Lisaks andis rahalise toetuse olemasolu meile veelgi rohkem kindlust järgmiste sammude astumiseks.

Kuidas toetus teie peret aitas? Kui oluline oli toetus teie perele Eestisse naasmisel? 

Darja: Seda toetust on raske mitte hinnata. Kolimise tõttu ei saanud ma oma töökohta säilitada, sest töötasin riigiasutuses, kus oli oluline füüsiliselt kohal viibida – koosolekud, läbirääkimised, telefonikõned ja ettekanded olid mu igapäevase töö lahutamatu osa. Uurisime põhjalikult tagasipöördumistoetuse taotlemise tingimusi. Mind üllatas, et taotlusele sai lisada isegi kuludokumente, mis tõendasid sõidukulusid senisest elukohast tulevasse elukohta Eestis. Loomulikult on toetuse summale kehtestatud ülempiir. Toetust oli võimalik saada mitte ainult Nikitale, vaid ka meie pojale. Nii kogusime kokku kõik vajalikud dokumendid ja esitasime need läbivaatamiseks. Marika oli meile ka selles protsessis toeks – ta selgitas, milliseid dokumente oli vaja ja millised tuli veel leida. Ja siis ootas meid ees veel üks üllatus – meie toetuse taotlus rahuldati!

Nikita: Tundub, nagu oleks saatus ise meid siia juhatanud. Juba enne Moskvasse kolimist 2019. aastal kujutasin ette, kui tore oleks elada Eestis, vaadata merele ja jalutada meie koeraga mööda mereäärt – kuigi tol ajal polnud meil veel isegi koera. Siis võisin vaid unistada sellest, et ühel päeval siia jõuan.

Aga meil õnnestus kõik: saada Eesti kodakondsus, elamisluba, kolida Eestisse, leida kiiresti üürikorter ja saada isegi tagasipöördumistoetust. Siinkohal tasub kindlasti mainida ka Eesti kohalikke korteriotsinguplatvorme. Leidsime oma korteri rakenduse kaudu, käisime seda vaatamas ja sõlmisime kohe digitaalselt üürilepingu. Seda kõike ilma maakleri ja lisakuludeta. Semjonil seisis ees kuues klass ja Daša oli sel ajal ajutiselt tööta, mistõttu oli selline rahaline toetus meile väga oluline, eriti esimestel kuudel pärast kolimist.

Kui mõtlete tagasi oma kogemusele, siis mida soovitaksite inimesele või perele, kes alles plaanib Eestisse naasta ja toetust taotleda? Millele tasuks eriti tähelepanu pöörata? 

Darja: Loomulikult tuleb kogu olemasoleva infoga põhjalikult tutvuda. Õnneks on tänapäeval infoallikaid väga palju. On ametlikke veebilehti, näiteks Integratsiooni Sihtasutuse ja Eesti saatkonna veebilehed, samuti arhiivid. Lisaks leidub sotsiaalmeedias palju erinevaid gruppe, kus inimesed jagavad nii oma lugusid kui ka kasulikku infot. Samuti ei tasu kunagi karta kirjutada inimesele, kes on selle teekonna juba ise läbi teinud. Leidsime internetist palju kasulikke gruppe, kus kirjutasin inimestele ja küsisin nende teemade kohta, mille kohta mujalt eriti palju infot ei leidnud.

Nikita: Integratsiooni Sihtasutus sai meie jaoks lähtepunktiks. Meil oli väga hea veebinõustamine, kus Marika selgitas, millised peaksid olema meie esimesed sammud ja millele veel kindlasti tähelepanu pöörata. Kõige olulisem oli tunne, et me ei ole oma muredega üksi ja vajadusel on abi olemas.

Darja: Juba enne kolimist saab mõned asjad ära korraldada, näiteks otsida elukohta ja lapsega kolides ka kooli. Korteri otsimiseks kasutasime Rendini rakendust, kus leidub palju häid pakkumisi otse korteriomanikelt. Kooli otsimiseks tasub kasutada haridusameti veebilehte. Seal saab otsingut filtreerida piirkonna, õppekeele ja muude näitajate järgi.
Koolidega saab rahulikult e-posti teel suhelda. Kui olete välja valinud kaks-kolm sobivat kooli, saate pärast Eestisse saabumist minna sinna nõustamisele.

Kas olete kasutanud ka teisi Integratsiooni Sihtasutuse teenuseid, näiteks osalenud nõustamisel, infotunnis, kogemuskohtumisel või kasutanud keeleõppe võimalusi? Kuidas need on aidanud teil või teie perel Eestis sisse elada? 

Darja: Integratsiooni Sihtasutuse tasuta nõustamine on kindlasti üks olulisemaid tugivõimalusi. Lisaks on väga tore võimalus osaleda tagasipöördujate kohtumistel. Sihtasutus korraldab neid regulaarselt ning seal saavad eri aegadel Eestisse kolinud inimesed kokku, veedavad koos aega, suhtlevad ning jagavad oma kogemusi ja uudiseid.

Kõik täiendavad kohanemisvõimalused aitavad mõista, et sa ei ole üksi. See teeb ka emotsionaalselt palju kergemaks, sest sinu ümber on inimesed, kes mõistavad sind paremini kui keegi teine.

Mis puudutab keeleõpet, siis olen Settle in Estonia programmi kaudu läbinud juba kaks taset ja ka see on olnud täiesti tasuta. Veebitunnid koos õpetaja ja teiste õppijatega on suurepärane võimalus eesti keelega tutvust teha. Sellisest baasist piisab juba täiesti, et tulla toime lihtsamate vestlustega näiteks poes või kohvikus.

Millist nõu annaksite inimesele või perele, kes unistab Eestisse naasmisest, kuid vajab veel kindlustunnet selle sammu astumiseks? 

Darja: Raske on ette kujutada, kuidas saaks välismaale kolimist kujutada millegi ilusa ja muretuna. Kahjuks ei ole see alati ainult positiivne kogemus. Sellest hoolimata tasub sellesse suhtuda kui põnevasse seiklusse, eriti kui elu pakub sellise võimaluse nagu teise riigi kodakondsuse saamine ja oma elus uue lehekülje pööramine.

Alati tasub ka nõu ja abi küsida. Maailmas on palju abivalmis inimesi, kuid lõppkokkuvõttes oled sina ise see, kes saab oma elu paremaks muuta.

Nikita: Kui praegu ei proovi, võib juhtuda, et ei proovigi kunagi. Paremat hetke kui praegu ei ole. Loodame, et ühel päeval tagasi vaadates mõistame, kui õige meie toonane otsus oli. Mitte ainult meie endi, vaid ka meie lapse ja tema tuleviku jaoks. Eestis on nii palju võimalusi – mitte ainult hariduse, vaid ka reisimise mõttes. Ka Eestisse kolides on uues riigis lihtsam kohaneda, sest siin elab palju vene keelt kõnelevaid inimesi.

Darja: Oleme väga tänulikud, et meil avanes võimalus Eestisse tulla. Möödunud on aasta ja ma ei kujuta enam ette, mis oleks saanud, kui me poleks otsustanud kolida. Jätkasin oma Instagrami blogi pidamist ning nüüd räägin seal sellest, kuidas me kolimisega hakkama saime ja kuidas meil praegu läheb. See aitab mul ka psühholoogiliselt mõningate raskustega toime tulla. Seega veel üks soovitus – tasub leida blogijaid, kes räägivad Eestisse kolimisest ja siin elamisest. Nii saab end toimuvaga kursis hoida.

Soovime kõigile edu ja julgust, kui teil avaneb võimalus teise riiki kolida!