Cassandra Uus: Maailm kutsub avastama, kuid Eesti jääb alati südamesse
Minu esimene kokkupuude väliseestlusega oli 2022. aastal, kui avanes võimalus läbida praktikat Kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse osakonnas. Praktika jooksul tutvusin Kultuuriministeeriumi, Välisministeeriumi ja Integratsiooni Sihtasutuse tegevusega. Eelnevalt puudus mul igasugune kokkupuude väliseestlusega ning ka teadmine sellest, kui suure panuse annab Eesti riik väliseestlaste toetamiseks. Tol hetkel ei osanud ma veel arvata, et ühel päeval leian ka ise end välismaalt.
Mul ei olnud kunagi plaanis välismaale kolida – olen alati arvanud, et Eesti on imeline koht elamiseks. 2023. aasta veebruaris avanes mul võimalus kandideerida tööle Eesti Suursaatkonda Dublinis. Haarasin võimalusest kinni ning pakkisin oma elu Eestis kokku. Minu ametikohaks sai konsulaarsekretär, mis tähendas, et puutusin iga päev kokku Iirimaal elavate Eesti kodanike ehk väliseestlastega.
Kolisin Iirimaale üksinda ning mul puudus seal igasugune tugivõrgustik. Minu kasuks töötas aga see, et asusin tööle suursaatkonda, kus teadsin, et minu kõrval on kolleegid, kes kõik on eestlased. Üsna ruttu sain siiski aru, et ainult teistele toetudes ei ole võimalik endale sobivat keskkonda luua, ning hakkasin otsima erinevaid väljundeid. Leidsin uusi huvitegevusi, avastasin omal käel Iirimaad ja reisisin ka teistesse riikidesse. Tänu sellele kohanesin uue keskkonnaga hästi – tekkisid uued tutvused, lähedased sõbrad ja uued huvid ning õppisin end iga päev järjest paremini tundma.
Töö oli alguses väljakutseterohke ja õppida oli palju, kuid samal ajal tuli kohaneda ka uue riigi eluoluga. Iirimaa on huvitav maa – Euroopa äärealal asuv riik, kus tegutseb palju suuri rahvusvahelisi ettevõtteid, kuid mis ei ole digitaalselt nii arenenud kui Eesti. Asjaajamistes tuleb olla kannatlik – see oli üks esimesi õppetunde, mille välismaal elades sain, sest kannatlikkus ei ole kunagi olnud minu kõige tugevam külg. Dublin ja ülejäänud Iirimaa tunduvad kohati justkui kaks erinevat maailma. Dublin on kiire ja sagiv linn, kus rohelust on vähe ning majad paiknevad tihedalt kõrvuti. Samal ajal on Iirimaa loodus uskumatult kaunis ning täis võimsaid vaateid. Iga kord, kui Dublinist välja pääsesin, olid vaated lummavad ja justkui panid pealinna hetkeks unustama.
Samas oli see kõik väga põnev. Kuna saatkonna pere Dublinis on väike, saime kõik olla osa üksteise igapäevatööst – korraldada koos üritusi, kohtumisi ja palju muud huvitavat. Veetsin Iirimaal peaaegu kolm ja pool aastat, mis on olnud kindlasti üks huvitavamaid, aga ka kõige katsumusterohkemaid perioode minu elus.
Mõni kuu enne Eestisse naasmist tundsin siiski, et minu koht ei ole enam seal ning asjaolud kujunesid selliseks, et mul tekkis võimalus liikuda edasi. Otsustasin võtta suve vabaks, et pärast aastaid eemalolekut Eestisse tagasi kolida, veeta aega pere ja sõpradega ning seejärel minna maailma avastama veelgi kaugemale. Nii olen otsustanud, et suve lõpus suundun Austraaliasse töötamisõigusega turismiviisaga.
Minu jaoks on kõige olulisem arusaam see, et noorena ei pea tegema lõplikke otsuseid selle kohta, kus elada. Tänapäeval on täiesti loomulik liikuda Eesti ja maailma vahel – minna, tulla tagasi ja minna uuesti. Iga kogemus annab midagi juurde: uusi oskusi, julgust ja paremat arusaama iseendast.
Viis aastat tagasi ei oleks ma uskunud, et tahan nii palju maailma näha. Täna tean, et see on võimalus, mida tasub kasutada. Meil on vabadus valida, proovida ja avastada – midagi, mida varasematel põlvkondadel ei olnud. Seetõttu tasub minna, kogeda ja ka tagasi tulla. Eesti jääb alati alles, aga maailm on avastamiseks.
