Eesti naine töötas kuue aasta jooksul 12 moodsas Austraalia raamatukogus. Eestisse naastes tabas teda töökultuurišokk

* Artikkel on ilmunud esimest korda ajakirjas Raamatukogu ja selle autor on Signe Heiberg, ajakirja Raamatukogu toimetaja.

Elo Pruss alustas raamatukogutöötaja teekonda New South Walesi osariigis, kus ta läbis kutseõppeprogrammi ja töötas mitmes Sydney kõige moodsamas raamatukogus. Eestisse naasnuna vaatab ta tagasi ajale, mil ta kuue aasta jooksul sai panustada 12 raamatukogu töösse.

Elo teekond Austraalia raamatukogudesse ei alanud akadeemilisest haridusest, vaid praktilisest vajadusest. 2013. aastal Sydneysse jõudes avastas ta, et ilma kohaliku kogemuseta on valdkonnas raske kanda kinnitada. «Ma nägin sellist tööpakkumist, kus pakuti traineeship-programmi, kus saab nii töökogemuse kui ka kutsekoolituse,» meenutab Elo, kelle esimesed mälestused raamatukogudest pärinevad Kärdlast.

New South Walesi osariigi traineeship-programm võimaldab tööandja kulul omandada aasta jooksul nii praktilise töökogemuse kui ka kutsehariduse. Mudel on Austraalias kõrgelt hinnatud, kuna haridus on tasuline ja konkurents omavalitsuse töökohtadele tihe. Aastase programmi jooksul omandas Elo lisaks praktilistele oskustele kaks sertifikaati, mis avasid uksed Sydney raamatukoguvõrgustikus ajal, mil linnas oli alanud suur uute raamatukogude ehitamise laine.

Kui varem kohandati raamatukogudeks suvalisi vabu ruume, siis nüüd hakati ehitama spetsiaalselt selleks otstarbeks projekteeritud hooneid, mis võitsid mainekaid arhitektuuriauhindu ja muutusid turismiatraktsioonideks. Uued hooned tõid kaasa rohkesti külastajaid. Elo meenutab Green Square’i raamatukogu, mis oli ehitatud täielikult maa alla, kuid mis tänu nutikale arhitektuurile oli täidetud naturaalse valgusega, tekitamata külastajates klaustrofoobiat.

Raamat läbi taimeseina

Elo esimene töökoht Sydneys oli vastavatud kolmekorruseline Double Bay raamatukogu, mis oli ehitatud spetsiaalselt raamatukogu vajadusi silmas pidades – maja, kus tehnoloogia kohtus disainiga. Sydney keskuses asuva raamatukogu üheks tõmbenumbriks kujunes visuaalne ja kõrgtehnoloogiline sorteerimislint. «Lugeja astub sisse ja näeb suurt seina, kus on kõik roheline, elusad taimed on igal pool. Seal on ümmargune ava ja sealt luugist saad läbi taimeseina raamatu tagastada.» Lint omakorda sorteerib tööruumis teaviku vastavalt asukohale õigesse kasti. Väiksemate raamatukogusõprade suureks rõõmuks paikneb raamatukogus ka korrusekõrgune liutoru, mis vaimustab küll lapsi, kuid tekitab mõnes külastajas ka pahameelt. Sealsetes raamatukogudes püütakse teadlikult murda kuvandit raamatukogust kui vaiksest ja suletud kohast ning kujundada ruumist hoopis elav kogukonna kohtumispaik.

Kaasaegsetes raamatukogudes ei ole enam suuri teeninduslette. Töötajad on mobiilsed teenindajad, kes liiguvad saalis ringi tahvelarvutiga, et olla lugejale lähemal. «Selle asemel et raamat laua taga ära piiksutada, suunatakse lugeja iseteenindusmasina juurde ja õpetatakse talle protsessi.» Kõik – alates printimisest kuni 3D-printerite materjali ostmiseni – toimib iseteenindusena ja inimene saab tasuda raamatukogukaardiga. 3D-printerite puhul oli põnev, et neid kasutasid väga erinevad inimesed: hambaarst printis tööks vajalikke detaile ja kunstnikud katsetasid kõrvarõngaste valmistamist.

Austraalias on ühe piirkonna raamatukogudes kasutusel mitu tarkvara. Elo pidi töötama kahe erineva süsteemiga (Aurora ja Libero), mis tähendas, et mõlemad tuli selgeks õppida. Linnaosavalitsuse kõigil raamatukogudel on oma kataloogisüsteem, kuid üle riigi on kasutusel ka keskne andmebaas nimega Trove, mis koondab raamatukirjeid.

Rahvaste paabel

Raamatukogu on linnaruumis üks väheseid kohti, kus inimestelt ei oodata tarbimist. «Kõik saavad koos eksisteerida. Sa võid tulla lapsega raamatut valima, samal ajal kui kõrval keegi poolunes magab oma uima välja – ja see on lubatud.» Raamatukogud on tõeline rahvaste paabel, kus peaaegu kõik on lubatud: saab süüa, juua ja magada.

Raamatukogud osalevad aktiivselt kogukonnaelus, sealhulgas näiteks Sydney Mardi Gras’ paraadil. Osades raamatukogudes on eraldi LGBT-teemalised kogud ning töötajad lähtuvad avalikele teenustele omastest väärtustest, pakkudes hinnanguvaba ja turvalist keskkonda kõigile külastajatele. Toimuvad regulaarsed koolitused mitmekesisuse, kultuuriteadlikkuse ja alateadlike eelarvamuste teemadel. Õpitakse märkama oma hoiakuid ja paremini mõistma eri taustaga inimesi.

Kuid täielik avatus toob kaasa ka kõrge stressitaseme. Suurlinnale omaselt on külastatavus suur ja seetõttu tuli valmis olla ka keerulisemate situatsioonide lahendamiseks. Töötajad puutuvad kokku agressiivse käitumise ja vaimse tervise probleemidega inimestega, mistõttu on kohustuslik kanda kaasas häirenuppu ning läbida enesekaitse- ja kriisikoolitusi.

Teenindusvahetustes osalevad peaaegu kõik – ka kataloogijad, IT-spetsialistid ja teenusejuhid, et säilitada vahetu kontakt lugejaga ja mõista nende vajadusi.

Austraalias on tugevad ametiühingud. Tagatud on 37-tunnine töönädal ja kõrgem tunnitasu nädalavahetustel töötades. Lisaks saab töötaja 5-, 10- või 20-aastase tööstaaži täitumisel vähemalt neljanädalase lisapuhkuse. Ametiühingud annavad töötajale kindlustunde ja teadmise oma õigustest, mis teeb omavalitsuses töötamise väga soovituks ja konkurentsivõimeliseks.

Eestis rohkem austust

Elo tõdeb, et Eestisse naastes koges ta töökultuurišokki. Austraalias on vaja paksu nahka ja tegeleda pidevalt enesekehtestamisega. Raamatukoguhoidja peab olema valmis kõigeks. Kuigi raamatukogu on avalik koht ja eelkõige on inimesed viisakad ja toredad, võib olla ka üsna tavaline, et kusagil riiulite vahel tugitoolis magab uimastite mõju all olev inimene. See nõuab töötajalt tugevat enesekehtestamisoskust, et tõmmata piire ja tagada turvalisus. «Siin Eestis ma ei peagi end nii tugevalt kehtestama. Siin on raamatukoguhoidja kuidagi rohkem kuulatum ja austatum. Lisaks on Eesti palju turvalisem. Kui siin on tavaline, et teise klassi koolijüts tuleb peale kooli iseseisvalt raamatukokku, siis Sydneys peab alla 10-aastane laps olema täiskasvanud saatjaga. Võin ka oma kogemustest öelda, et see reegel on seal vägagi vajalik.»



Samas näeb Elo Eestis ruumi arenguks just ametiühingute ja iseteeninduslahenduste vallas. Kui Austraalias on raamatukogutöö omavalitsuses ihaldatud ja prestiižne tänu heale palgale ja töökoha kindlusele, siis Eestis on see suhe konservatiivsem. Kõrgharidus on raamatukogutöötajale Austraalias kohustuslik ja seda eriala saab õppida mitmes ülikoolis. Sealsed iseteeninduslahendused on juba järgmise põlvkonna tasemel. Iseteenindusmasin kuvab iga laenutatud raamatu kaanepildi ning pakub lugemissoovitusi varasemate laenutuste põhjal. Lisaks saab raamatukogu äpiga ise riiulite vahel raamatuid laenutada või raamatukogust eemal olles teaviku ISBN-koodi skaneerides kohe teada, kas soovitu on kohalikus raamatukogus olemas.

Euroopa päritolu inimesena on Austraalias üsna lihtne elada, sest seal tuntakse huvi ja austust Euroopa vastu. Samas tuli aeg-ajalt end rohkem tõestada, eriti haritumate ja jõukamate klientide ees, kes võisid juba väiksematki aktsenti kuuldes suhtuda töötajasse üleolevalt.

Elo kohtas korduvalt inimesi, kellel oli küll eesti nimi, kuid puudus keeleoskus ja lähedasem side Eestiga. Pärast teist maailmasõda põgenikena Austraaliasse jõudnud eestlasi on tuhandeid ning kuigi väliseestlaste kogukond Sydneys on väga aktiivne, leidub ka järeltulijaid, kelle side vanavanemate päritolumaaga on aja jooksul katkenud.

«Aga ükskord juhtus hoopis nii, et sattusin vestlema ühe umbes 80-aastase meesterahvaga, kes minu nimesilti nähes tundis huvi mu tausta vastu. Kui ta kuulis, et olen Eestist, muutus ta väga emotsionaalseks, talle tulid lausa pisarad silma. Ta surus mul kätt ja rääkis, et tema kadunud abikaasa oli eestlane ning just tema kaudu oli eesti kultuur talle väga südamelähedane.»

Pärast kuut aastat ja 12 raamatukogu naasis Elo kodumaale ja alates novembrist 2025 töötab Eesti Rahvusraamatukogus, kus temaga on kaasas teadmine, et kuigi tehnoloogia on oluline, on raamatukogu süda ikkagi inimene.