Eesti keel digiajastul: kas noored hoiavad või muudavad seda?

Madli Aasmann, ÜENV Noordelegaat

Iga keel areneb aja möödudes ja peegeldab ajastu eripärasid. Areng võimaldab keelel kohaneda kiiresti muutuva maailmaga, pakub noortele uusi, loovaid väljendusviise ning muudab rahvusvahelise suhtluse lihtsamaks. Meie Eesti on väike ja unikaalne ja seepärast on eesti keel kahtlemata hapram kui enamus suurrahvaste omasid. Võõrkeelte mõju ja erikeelsete väljendite segunemine võib rikastada sõnavara ning avardada suhtlusvõimalusi, kuid teisalt kaasneb sellega ka riske nagu näiteks õigekirja reeglite hägustumine või pealiskaudne väljendusoskus. Seepärast on põhjendatud eestlaste mure meie keele säilimise pärast, eriti olukorras, kus ingliskeelsed väljendid muutuvad igapäevases suhtluses üha tavalisemaks. 

Olenemata vanusest, mängivad meie elus suurt rolli sotsiaalmeedia ja muud kiirsuhtluse kanalid. Tänapäeval on igal sõprade võrgustikul mõni selgelt eelistatud sotsiaalmeedia platvorm, kus toimub kiire infovahetus kooli või kooliväliste ürituste teemal, päeva mõne tippsündmuse muljetamine või järgmiste plaanide seadmine. Minu tuttavad kasutavad selleks peamiselt Instagrami ja TikToki. Et end reklaamida, tuntust saada ja oma vaateid esile tõsta, on Eesti suunamudijad hakanud kasutama rohkem inglise keelt või eesti ja inglise keele segu, mida võib ilmselt nimetada estonglish’iks. Kiirsuhtluses on erinevad slängid, lühendid ja väljendid sagedasemad ning võivad tekitada vanemaealistele ja neile, kes internetis nii palju aega ei veeda, suurt segadust.  Ühest küljest on selline suhtlus kiirem, mugavam ja lihtsam, kuid teisalt tõstatab see küsimuse, kuidas me säilitame oma emakeelt,  kui seda kogu aeg juurte juurest välja kisume ja välismaiste väljenditega üle külvame. Olgugi, et keegi meist ei soovi keelele otseselt halba teha, võib soov omanäolise sõnakasutusega silma paista ja kuulsusejanu ingliskeelsete sõnadega vürtsitamine keele rikastamise asemel sellelt hoopis väärtust röövida. 

Alles eemal olles saan aru, et eesti keel on mulle kõige armsam. Meie emakeel on ilus ja eriline ning seda tuleb säilitada, kuna ükski teine rahvas seda maailmas ei räägi. Minu jaoks on uhke rääkida eesti keeles, sest see paneb mind tundma end erilisena. Eriti peaksid uhkusega tutvustama eesti keelt välismaal elavad eestlased. Pikemalt Eestist väljas elades saan aru, kui palju teen enda jaoks kompromisse, kui valin suhtluseks enamasti inglise keele, sest see kipub olema universaalseim ühine suhtlusvahend Euroopas. Arvestades, et pean inglise keelt kasutama nii kohvikus tellides kui koolis ennast väljendades, on need hetked, kus ümberringi on omad ja saan emakeeles rääkida, tõeline nauding. Tänapäeval kipub noortel see ununema ja ahvatlevam tundub olla pigem välismaalase moodi, kes segab keeli ja käänab eestikeelseid sõnu ingliskeelsete sõnade järgi, mitte vastupidi. 

Noored on nii keele kasutajad kui ka keele kujundajad. Paljuski tänu noorte osavõtul toimuvatele uute sõnade konkursile on meil uusi sõnu, millega keelt rikastada. Mõneski mõttes veavad just noored keeleuuenduse vankrit. Seejuures tuleb silmas pidada, et uued väljendid vajavad aega, et keelde juurduda. Kui keeleuuendus toimub sellisel loomulikul viisil nii, et mõni väljend läheb rahva seas kasutusse, siis nii jääb see keelde püsima ja selle vastu võitlemine pole mõttekas. Jõuga läbi reeglite minu meelest keeleteadlased uusi sõnu keelde tekitada ei saa, sest kui uudissõna pole suupärane, ega siis inimesed seda kasutama ei hakka. Kui aga võõrast päritolu sõnad hakkavad domineerima ja keskmine eestlane enam jutu või teksti sisust aru ei saa, on see minu jaoks vastuvõetamatu. 

Belgias elades olen oma esimese kooliaasta jooksul näinud, et eesti keele tase siinsete eesti noorte seas on üsna kõikuv. Kipub olema nii, et ilusat ja soravat eesti keelt räägivad need, kes on äsja Eestist ära kolinud ja mida pikemalt on välismaal elatud, seda konarlikumaks keelekasutus muutub. Enamasti on põhjuseks see, et igapäevane õpe koolis toimub inglise või prantsuse keeles, samuti on tänaval vaja pidevalt suhelda kohalikus keeles. Päevast päeva ja kuust kuusse muus keeleruumis viibides võtan ma vastu infot ja väljendan ennast peamiselt mitte eesti, vaid muus keeles ja seepärast on paratamatu, et minu eestikeelne sõnavara pole see, mis varem. Tunnetan seda selgelt näiteks õhtul vanematele oma päevast rääkides. Osade sündmuste või teemade kohta, mida me koolis läbi võtame, ma eestikeelseid vasteid ei teagi. Hulga lihtsam on neid asju selgitada inglisekeelse terminiga. Niimoodi satuvad teinekord tahtmatult minu sõnavarasse väljendid, mida oleks võimalik vältida, kuid õigete tõlgete otsimiseks ei ole alati aega.  

Kui selliseid väljendeid liiga palju hakkab kostuma, teevad vanemad märkuse, et nad enam ei saa aru, millest ma räägin. Proovin siiski ka ise ennast kõrvalt kuulata ja tabada, kui palju slängi või ebavajalikke ma kasutan. Heaks abiliseks ongi tavaliselt vanemate inimestega rääkimine või ka eestikeelse teksti kirjutamine. Mõlemad distsiplineerivad, sest siis ma proovin ennast asetada oma kuulaja või lugeja asemele ja tajuda oma mõtete selgust. Mulle tundub, et kui inimesed sagedamalt sellist testi teeksid, saaksid nad üsna hästi aru, millal hea keelekasutuse piir ületatud on.

Seda artiklit kirjutades mõtisklesin, kes võiks olla keelekasutuse jaoks politsei rollis. Igasuguste muude reeglite jaoks on meil trahvid, aga keelereeglid tunduvad olevat veel väljaspool kontrolli. Tõepoolest, õpetaja ega keeleprofessor igapäevast suhtlust või kirjutamist hindama ei tule; appi tuleb tehnoloogia. Autocorrect, tõlkeprogrammid ja tehisintellektil põhinevad rakendused muudavad suhtluse kiiremaks ja mugavamaks, kuid samal ajal võivad vähendada vajadust ise õigekirjale ja väljendusoskusele tähelepanu pöörata. Kui varem tuli sõnastust ja õigekirja rohkem läbi mõelda, siis nüüd usaldatakse üha enam tehnoloogiat, mis võib viia pealiskaudsema keelekasutuseni. Samas ei saa eitada, et need vahendid aitavad keelt ka säilitada ja levitada, muutes eesti keele kasutamise lihtsamaks ka digikeskkondades. 

Ma ei arva, et ükski keel saaks kunagi lõplikult valmis olla. Keeled on läbi aegade arenenud ja kujunenud vastavalt sellele, millised ja kui kui tugevad on välised mõjud selle keele kasutajate ümber. Sellepärast ma pean eesti keelt küll väga kalliks ja teen kõik, mis võimalik, et see säiliks, aga siiski rõõmuga kasutan oma sõnavaras toredaid uudissõnu. Arvan, et minu sõnavarasse tekivad uued väljendid peamiselt muusika kaudu, näiteks noorte räpparite või lauljate lugudest, kuid kindlasti olen hakanud kasutama ka uudissõnu, mis laiemalt eestikeelses televisioonis kasutusse on läinud. Kui välja arvata liigne ingliskeelsete terminite kasutamine, siis minu jaoks selline keele areng on ootuspärane ja normaalne. Noored muudavad keelt, kuid selle kaudu jääb eesti keel siiski eesti keeleks ja see on kõige olulisem.