Metsaülikooli kestev lummus

Kanada Kotkajärve Metsaülikooli üks korraldajatest Maimu Mölder kirjutab, et juba ligi 60 aastat toimuv Metsaülikool on palju enamat kui loengud ja arutelud.

„Tänulikkus.“ „Soojad tunded.“ „Elumuutev kogemus!“ „Magnificent time.“

Need on mõned sõnad, millega osalejad kirjeldasid oma tunnet pärast järjekordset selle aasta augustis toimunud nädalat Kotkajärvel. Metsaülikooli tullakse kuulama loenguid, arutlema oluliste teemade üle ja õppima midagi uut. Aga kui nädal on läbi, jääb osalejatele sageli kauemaks meelde hoopis midagi muud – inimesed ja koosolemise tunne.

Sõbrad, keda tuntakse ammu, ja uued tuttavad, kellest saavad sõbrad. Eesti keel, mis kõlab ümberringi. Mets ja järv. Naer, muusika ja tants. Pikad vestlused ja mõtted, mis lähevad sinuga koju kaasa.

Tänavuses tagasisides kordus eriti rõõm noorte osalemise üle eri maailma paikadest, kes tõid Metsaülikooli nakatuvat energiat ja värskeid vaatenurki – ning kinnitasid, et eestlus elab edasi, kui sellele antakse võimalus kohtuda, areneda ja ennast väljendada.

Üks osaleja kirjutas: „Haruldaselt hiilgava tundega lahkusin.“ Teine: „Kõige parematega.“ Ja võib-olla ütleb üks lihtne lause kõige rohkem: „Tahaks ikka looduses olla.“

Kuuekümne aasta jooksul on muutunud maailm, Eesti ja Metsaülikooli inimesed. Muutunud on teemad ja arutelud. Aga midagi olulist on jäänud samaks.

Inimesed tulevad Kotkajärvele, et luua sõprussuhteid ja tugevdada sidet oma kultuuriga – ning lahkuvad tundega, et nad on osa suuremast eestlaste kogukonnast.

See on Metsaülikooli eriline võlu. See on tunne, mida on raske kirjeldada, aga mida tuntakse kohe, kui Kotkajärvele jõutakse.

Ehk just sellepärast tulemegi ikka tagasi.

Kotkajärve

Mõned asjad muudavad Metsaülikooli eriti ainulaadseks.

1. Erakordne 60-aastane järjepidevus

Oli 1960. aastad – sügavate ühiskondlike ja kultuuriliste muutuste aeg, mis kujundas ühiskonda ümber. Põhja-Ameerikas elavad 20–30-aastased eestlased soovisid süvendada oma teadmisi kõigest Eestiga seonduvast ning samal ajal hoida sidet eesti keele ja kultuuriga. Nii lõid nad selleks ise võimaluse. Esimene Metsaülikool toimus Kanada Muskoka piirkonnas Kotkajärvel augustis 1967.

2. Toimumiskoht metsas – ja sellel on tegelikult tähtis roll

Looduskeskkond ei ole lihtsalt taust. Kotkajärv on Muskoka piirkonnas asuv üle 50-hektarine looduslik maa-ala, kus on mets, järv, lõkkekohad, saun ja lihtsad, maalähedased majutusvõimalused.

Inimesed söövad koos, käivad jalutamas, kuulavad loenguid, vaidlevad ja arutavad ideid, käivad hiies ning võivad koos rahvatantsu õppida. Piirid „akadeemilise programmi“ ja „kogukonna“ vahel kaovad.

See loob kuulsa MÜ vaimu – midagi sellist, mida on Toronto saalis või konverentsikeskuses raske korrata.

3. Tõsine mõttetöö on ühendatud vabadusega

See on ehk üks Metsaülikooli suurimaid plusse.

Metsaülikool loodi teadlikult intellektuaalse ja apoliitilise mõttevahetuse foorumina, kus käsitletakse eesti kultuuri, teadust, poliitikat ja ühiskonda.

Kuid lektorid, kunstnikud, poliitikud, kirjanikud ja osalejad ei istu terve nädala poodiumi taga. Kõik on lihtsalt osa samast kogukonnast. Traditsiooniliselt kõnetatakse Metsaülikoolis osalejaid sinatades.

Nii võib hommikul tõsiselt Eesti tulevikku arutada, seejärel ujuma minna, saunas istuda, lektoriga kohvi juua ja õhtul koos lõkke ääres laulda.

4. Koht, kus Eesti ja väliseesti kohtuvad võrdsetena

See on ajalooliselt eriti oluline.

Metsaülikooli asutasid Kanadas diasporaa eestlased Vene (Nõukogude) okupatsiooni ajal, kuid eesti kultuuri ei ole kunagi käsitletud nii, nagu kuuluks see ainult väljaspool Eestit elavatele eestlastele. Üks Metsaülikooli aluspõhimõtteid oli, et eesti rahvas ja kultuur moodustavad terviku, sõltumata sellest, kus eestlased elavad.

Aastakümnete jooksul on Metsaülikooli tulnud esinejaid ja osalejaid Eestist ning eestlaste kogukondadest üle maailma. MÜ eeskuju on hiljem inspireerinud Metsaülikooli tegevusi ka mujal, sealhulgas Eestis.

Nii on MÜ toiminud omamoodi sillana Eesti ja väliseesti vahel.

5. Mõttekoda ja uute ideede kasvulava

Minu arvates on see MÜ tuleviku jaoks eriti oluline.

Metsaülikoolis on läbi aastakümnete küsitud:

Mida tähendab olla eestlane?
Millist Eestit me tahame?
Milliseks kujuneb eesti kultuur muutuvas maailmas?

Programmis on käsitletud poliitikat, ajalugu, kirjandust, identiteeti, keelt, kultuuri, teadust ja tänapäeva ühiskonna küsimusi. Eesmärk ei ole lihtsalt õpetada inimestele midagi Eestist, mis eksisteeris 50 või 100 aastat tagasi. MÜ on koht, kus mõelda sellele, milliseks võib eestlus kujuneda järgmisena.

6. Luuakse ka suhteid, mitte ainult programme 

Kümne aasta taguse loengu võib inimene unustada.

Palju ebatõenäolisem on, et ta unustab oma tantsupartneri, kellega rahvatantsu õpitoas kohe hea klapp tekkis.

See sotsiaalne mõõde on Metsaülikooli juures põhiline. Näiteks 2026. aasta MÜ küsitluse vastustes toodi eriliselt esile eri riikidest pärit eesti juurtega noorte osalemist ning nähti selles tõendit, et eesti identiteet on noorema põlvkonna jaoks endiselt tähenduslik.

Ja see on tõenäoliselt üks MÜ suurimaid saavutusi: see inspireerib uusi põlvkondi, kes hoolivad Eestist ja üksteisest.

7. Ja võib-olla kõige erilisem asi: seda ei peaks justkui olemas olema – aga see on olemas

1967 aastal keset külma sõda asutatud diasporaaorganisatsioon loob Kanada põlismetsa looduses nädalase eestikeelse vaimse ja kultuurilise kokkusaamise.

Ja see on kestnud peaaegu 60 aastat.

Põlvkonnad tulevad ja lähevad. Eesti saab taas iseseisvaks. Tehnoloogia muutub. Diasporaa muutub. Muutuvad ka põhjused, miks inimesed Metsaülikooli tulevad.

Aga inimesed sõidavad endiselt põhja, Kotkajärvele.

See teebki Metsaülikooli eriliseks.

See ei ole lihtsalt organisatsioon, mis on 60 aastat vastu pidanud. See on jäänud oluliseks, kujundades pidevalt ümber seda, mida tähendab olla eestlane koos teistega.

Ja minu arvates on see väga tugev alus, millele ehitada 2027. aasta Metsaülikooli 60. aastapäev – mitte lihtsalt „60 aastat Metsaülikooli“, vaid 60 aastat ideid, sõprussuhteid, kultuurivahetust ja eestluse tuleviku kujutlemist.