Sirje Rivers: Minu Eesti Maja on minu inimesed

Muidugi tegi maja uhkeks. Maailmas sai paljudes käidud ja hea oli öelda/mõelda: „Melbourne’i maja on ilusaim, Melbourne’i maja on maailma suurim“.

Aga see oli sõjajärgse põlvkonna maja, mis ehitati uhkete ballide korraldamiseks. „Minu“ majas oleks olnud maa-alusel korrusel saun, kolmandalt korruselt oleks saanud astuda linnavaatega katusebaari. Järgmine Melbourne’i Eesti Maja saab olema uue põlvkonna nägu, kuna vana maja on nüüd müüdud – mälestused jäävad.

„Uued“ eestlased ei ühinenud Eesti Maja tööga, Austraalias sündinud „keskmise põlve“ eestlased tegutsesid omasoodu. Minu inimesed olid „sõjajärgsed“, kelle seltskonda astusin Austraaliasse asudes – nemad olid tegijad, juhtijad, eestluse vedajad ja edasiviijad. Aga ajad hakkasid muutuma. Esimestel aastatel oli külastajate seas tuhandeid „kodueestlasi“, keda sai Melbourne’i Eesti Majas vastu võetud. 

Minu kontaktid Eestiga olid värsked, esimesed turistid või esinejad või poliitikud või sportlased oskasid võtta Eesti Majaga ühendust minu kaudu. 

Kuulusin Melbourne’i Eesti Seltsi juhatusse, Austraalia Eesti Seltside Liidu juhatusse. Hakkasid saabuma „uued“ eestlased, kooskäimiseks sai loodud Friday Social Club all baariruumides.

Mida enam eri põlvkonnad ja eestlaste grupid tegevustes ühinesid, seda paremaks eestlus Melbourne’is läks. Rahvatantsud, käsitöö, koorilaulud – minu peres on Eesti Maja olnud läbi kolme põlvkonna. Sebimisi ja ettevõtmisi on olnud palju. 

Minu Eesti Maja on minu inimesed. 

Olulisimad nimed on Bruno Metsar, Arvi Vainomäe, Sir Arvi Parbo. Asendamatud ja võrreldamatud minu hinges, igaüks omal moel. Tänu nendele kolmele nimele on minul olemas oma Eesti Maja. Igaüks neist kinkis omamoodi võimaluse ja kogemuse.

Bruno Melbourne’i Seltsi esimehena andis vabad käed korraldamisel ja oma toetuse, kui paljud teised veel „Kodu-Eesti“ esinejaid ei soovinud.

Arvi Vainomäe AESLi esimehena soovitas mind Washingtoni AESLi esindama. Hindasime teineteise vaba mõttelendu – arutelud olid strateegilised, intellektuaalsed.

Puändiks Arvi Parboga oli ühise brošüüri teostamine, mis sai avaldatud Melbourne’i Eesti Maja ja eestluse 100. aastapäevaks. Töötades aastaid koos inimestega, kes tegid ja saavutasid palju, sain energialaengu kogemusest – Just Do It.

Nagu teame, siis miski ei kao, vaid võtab lihtsalt teise kuju. Minu Eesti Maja on minu eestluse nurgakivi. Minu inimesed – minu verstapostid, minu teekonna märkijad ja kujundajad. Kuidas saaks kaduda miski, mis on osa minu tänasest olemusest. 

Sirje Rivers, Mai 2026