Elin Toona: Kui sul on vaimne kaaslane, tekib ka kodumaatunne
Eesti Kultuurkapitali 2025. aasta kirjanduse elutööpreemia pälvis Elin Toona. Tema looming, sündinud nii eksiilis kui ka Eestis, kinnitab veenvalt, et eesti kirjandus on üks tervik – üks keel ja üks kultuur.
Luuletaja ja koolinõuniku Ernst Enno lapselapsena on Elin Toona kandnud ja edasi arendanud eesti kirjanduse vaimset pärandit, luues tugeva silla kodumaa ja võõrsil elavate eestlaste vahel. Südamlik austusavaldus elutööle, mis ulatub üle riigipiiride ja ookeanite.
Vähem teatakse, et ta on ka tagasipöörduja – üks neist, kelle tagasitulekut Eestisse saime omal ajal toetada. Sellised lood annavad tagasipöördumise toetamisele erilise tähenduse.
Kui sul on vaimne kaaslane, tekib ka kodumaatunne
Kui keegi kuskil maailmanurgas mõlgutab mõtteid ja kaalub, kas tulla tagasi Eestisse või mitte, siis eaka proua Elini meelest on otsustamisel määrav varasem kasvatus ja vaimne side – kas inimene kuulub Eestisse või mitte. Ilma vaimse kaaslaseta tunned end Eestis sama võõralt nagu mujalgi.
«Mina olen elanud Inglismaal ja USAs, aga ma ei kuulunud sinna. Kui sa ei tunne ennast koduselt seal, kus parasjagu oled, siis tule sealt ära, tule koju,» annab Elin kindlat nõu.
«Sul peab olema vaimne kaaslane, kellega Eestisse tuled. See inimene võib olla ammu surnud, aga kui ta on sinu vaimne kaaslane, tuled koos temaga. See tekitab vaimse sideme ka selle maaga. Muidu oled siin, Eestis sama võõras, nagu ennast mujalgi tunned,» räägib daam mõtlikult.
«Ma olen Eesti kodanik, ma olen eestlane, ma ei lahkunud Eestist aastakümnete eest vabatahtlikult,» rõhutab elukogenud daam. Pärast Eestist põgenemist kasvas Elin üles Inglismaal. Ise ütleb ta, et seal ei olnud väga vigagi, aga USA ei olnud tema jaoks. Tegelikult ei olnud tal üldse plaani USAsse minna, aga 54-aastasena kohtas ta India reisil üht ameeriklast, kellesse jäägitult armus ja kellega abiellus. «Pärast mehe surma jäin USAsse tolgendama, sest ema ja vanaema olid juba Inglismaal surnud ning mul polnud kuskile minna,» tõdeb Elin.
Osaliselt oli Elini tagasipöördumine Eestisse ajendatud tema tervislikust seisundist. USAs läks elu nõrgenenud nägemise pärast veidi keeruliseks. Ta ei saanud enam autot juhtida ja busse, millega liikuda, sealkandis ei olnud. Teiseks ütleb Elin, et vanadus tuleb peale ja elukoha muutmist ei saa jätta viimasele minutile.
Peale põhitöö oli ta vanadekodus põetaja. «Mul oli üks patsient, kelle eest hoolitsesin pikka aega. Kui ta suri, jättis ta mulle väikese majakese. Siis ma mõistsin, et see on nüüd minu võimalus Eestisse tagasi tulla. Müüsin majakese maha ja tulin,» räägib Elin. «Varem polnud mul nii suurt rahasummat, mis oleks võimaldanud Eestisse tagasi tulla.»
Elinil oli pakkimine kolimiseks juba pooleldi tehtud, kui tema enesetunne halvenes sedavõrd, et sattus lausa haiglasse. Kõik kokkulepped tuli edasi lükata. Hiljem aitasid võimlemisrühma kaaslased pakkimise lõpetada ja siinmailgi tuntud Jüri Toomepuu viis ta lennujaama.
Teistmoodi igapäevaelu ja ilus loodus
Elin on Haapsalust pärit. Tema vanaisa, luuletaja Ernst Enno haudki on Haapsalus. Seepärast tahtis ta tagasi kodulinna Haapsallu, oma koju. Paraku ei olnud see võimalik. «Minu lapsepõlvekodu, kust me ema ja vanaemaga pidime põgenema, asemel on nüüd promenaad,» nendib naine, väike kahetsus hääles.
Kuigi Elini meelest on kinnisvaraga Eestis päris keeruline, valik oli Haapsalus väike ja hinnad väga kõrged, on ta uue koduga Haapsalu ligidal, Taeblas rahul ning tunneb sellest rõõmugi. «Minu ilusa korteri aknast avaneb vaade kaunile metsatukale. Isegi aadress on ilus – Nurme põik – paremat ei või olla,» rõõmustab ta.
Esimest korda külastas Elin Eestit 1990. aastal. «See oli esimene kord, kui ma sain inimestega vaimselt kontakti. Elasin USAs nii palju aastaid, aga ma ei saavutanud seal mitte kellegagi sellist vaimset kontakti nagu Eestis. Mulle on vaimne, ühise mõtlemise viis väga tähtis,» rõhutab naine. «Mul on siin sõpru ja tuttavaid. Käisin Jaan Kaplinski ärasaatmisel ja kohtasin seal rohkem tuttavaid, kui mul USAs üldse oli.»
Igapäevane asjaajamine ja eluolu on Elini sõnul Eestis võrreldes USAga väga teistsugune. Alates kellaajast ja lõpetades rõivasuuruste numbrisüsteemiga. Vahemaade pikkusest arusaamine tekitab samuti probleeme, kuna siin mõõdetakse vahemaid kilomeetrites, aga Elin on harjunud miilidega. Toidud ja vürtsid pole samad, mis USAs. Kõik on teistmoodi.
«Näiteks olen harjunud, et vannitoas on kaks veekraani, aga siin tuleb nii soe kui ka külm vesi samast kraanist. Ostsin kööki uue pliidi, see on väga teistsugune kui USAs. Ikka on vaja manuaali kasutada,» ohkab Elin.
«Abitus on valdav tunne, kui Eestisse jõuad. Ma olen nüüdseks Eestis küllalt kaua olnud ja mõnest probleemist ise jagu saanud, aga ka Eesti Integratsiooni Sihtasutusest abi saanud. Ma mõistan, kui palju võivad nende abi vajada inimesed, kes pole siin varem mitte kunagi elanud,» räägib Elin.
Vastukaaluks igapäevastele olmeprobleemidele on Elini sõnul Eestis väga ilus loodus. «Ma olen vaata et terve maailma läbi reisinud – kuskil pole midagi nii ilusat kui Eesti loodus,» on Elin veendunud. «Kevadel kuulsin kodu aknast ööbikut ja pääsukesed tegid pesa minu rõdule.»
Elin võttis ettenägelikult Eesti Integratsiooni Sihtasutuse nõustajaga Skype’i teel ühendust juba siis, kui ta alles USAs oli, et tagasitulekut koos planeerida. Eestisse jõudes suheldi veel mitu korda ning nõustaja oli Elinile toeks Eesti eluga kohanemisel. Eesti Integratsiooni Sihtasutus aitas Elinit ka tagasipöördumistoetusega.
Intervjuu on Elin Toonaga tehtud 2021. aastal, kui ta kodumaale naasis , loe ka teiste tagasipöördujate lugusid siit: Tagasi Tulemised 2021
