Üks täielikemaid väliseesti kirjanduse kogusid maailmas
Grete Lepvalts kirjutab Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu väliseesti kirjanduse keskusest, mille prioriteediks on tänapäeval kogu järkjärguline digiteerimine.
Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu (endise Teaduste Akadeemia Teadusliku Raamatukogu) väliseesti kirjanduse keskuses kogutakse, säilitatakse ja tehakse kättesaadavaks väliseestlust käsitlevaid ja väliseestlaste poolt välismaal alates 1944. aastast väljaantud trükiseid nii eesti kui ka võõrkeeles. Ainulaadseks nii Eestis kui mujal muudab kogu selle terviklikkus ja süstematiseeritus, samuti olid väliseesti kirjanduse keskuses koostatud internetipõhised andmebaasid pikka aega ühed täielikumad mitte ainult Eesti, vaid ka väljaspool Eestit asuvate mäluasutuste ja arhiivide seas.
Kogu sai alguse 70ndatel, mil erinevatesse asutustesse oli kogunenud nii palju pagulaskirjandust, et tekkis vajadus selle koondamiseks ühte kohta. Selle jaoks otsustati luua Teaduste Akadeemia Teaduslikku Raamatukokku kinnine osakond, kus väliseesti kirjandus oli lugemissaalidest eraldatud, rauduste taga ning ööpäevaringse valve all. Otsus, mille kohaselt loodi raamatukogu erihoiu osakonda selline kinnine fond, langetati 1972. aasta septembris. Edaspidi ei kajastunud sektori töö üheski aruandes ning selles sektoris asuvast kirjandusest ei teadnud ühtmoodi midagi ei teised raamatukogutöötajad ega lugejad.
Raamatute arvelevõtmiseks fondi kehtisid ranged reeglid: kogu sissetulev kirjandus märgistati templitega, mis määrasid kinnisuse astme, teatud teosed pitseeriti iga päeva lõpus uuesti kinni ning valve osakonnas oli konstantne. Teose kinnisuse astme määramisel võeti arvesse vaenuliku, nõukogudevastase ja antikommunistliku materjali, kodanlik-natsionalistliku ideoloogia, religioosse propaganda ja pornograafilise või bulvarlik-meelelahutusliku materjali osakaalu, ning teose välja andmist reaktsiooniliste organisatsioonide poolt.
Arhiivkogu kasutamise õiguse said ainult Lääne ideoloogiliste voolude uurimise töörühma töötajad, nende poolt uurimisse kaasatud isikud või need, kes olid saanud uurimisülesande vahetult EKP Keskkomiteelt. Arhiivkogu kinniste materjalide kasutusloa saamiseks oli avaldusele vaja saada allkiri kas asutuse juhatajalt või lausa EKP vastava osakonna juhatajalt. Keelatud oli teoste kohta informatsiooni levitamine ja teoste sisu avaldamine, katalooge ja kartoteeke uurijad kasutada ei saanud ning kõike laenutati vaid kohapealseks kasutamiseks. Kõik väljakirjutused säilitati arhiivfondis ja anti uurijale kätte alles pärast töö lõpetamist ja töötaja läbivaatust – kui märkmed olid ebasobivad, siis need kustutati loetamatuks või konfiskeeriti terve märkmik.
Enamjaolt jõudis kirjandus arhiivkogusse välismaiste saadetiste kaudu. Kõik raamatusaadetised läbisid Glavliti kontrolli, mille läbi langetati otsus, kas raamat jõuab adressaadini või see konfiskeeritakse. 60ndatel olukord veidi leebus, rohkem raamatuid jõudis raamatukogudesse ja adressaatidest eraisikutele, samuti toodi välismaiseid raamatuid salaja kaasa oma välisreisidelt. Nii sattus „keelatud kirjandust“ ka erakogudesse ja neid teoseid levitati tihti oma sõprusringkonnas. Arhiivkogusse jõudsid aga just need postiasutuses konfiskeeritud saadetised, millelt eemaldati igasugused pühendused, mistõttu ei ole olnud võimalik neid hiljem ka õigusjärgsetele omanikele tagastada.
Kuigi Nõukogude Liidu tsensuuripoliitika tõttu oli üks osa eesti kultuurist rahvale ligemale pool sajandit kättesaamatu, siis tegelikult võib ka öelda, et just tänu tolleaegsele raamatukogu juhtkonnale ning loodud kinnisele osakonnale on säilinud niivõrd täielik kogu väliseesti raamatutest ja ajalehtedest, mis muidu oleksid tõenäoliselt läinud lihtsalt hävitamisele. Erikogude vabastamine piirangutest algas 1988. aastal ning väliseesti kirjanduse osakond moodustati 1989. aasta lõpukuudel.
Endiselt erihoiu osakonna arhiivkogu sektorilt saadi päranduseks süstematiseerimata kogu raamatuid ja suur hulk väliseesti perioodikat, mis oli kajastamata raamatukogu üldistes kataloogides. Huvi piirangutest vabanenud kirjanduse vastu oli nii suur, et vaja oli hakata koostama kartoteeke ja hiljem ka andmebaase ning samal ajal suurenes kogu jõudsalt tänu väliseestlastelt tulnud annetuste. Kui 1989. aastal alustati 8700 arvestusüksusega, siis nüüdseks on keskuse kogudes üle 40 tuhande trükise, sh raamatuid üle 6000 nimetuse ja perioodikat ligi 800 nimetust, lisaks pisitrükised ja teadusseparaadid.
Kaalukaima osa kogust moodustab ilukirjandus, kuid leidub hulganisti teoseid ka Eesti ja baltimaade poliitikast ning ajaloost. Palju on veel õpperaamatuid, (tõlke)sõnaraamatuid, kirjanduslugusid, biograafilisi leksikone ning kirjandust usu ja kiriku ajaloost, skautlikest noorsooühendustest ja üliõpilasorganisatsioonidest. Kõige tagasihoidlikuma osa kogust moodustab teaduskirjandus. Samuti kuuluvad kogusse raadiosaadete „Ameerika Hääl“ ja „Vabadusraadio“ stenogrammid ja kokkuvõtted. Nende kokkuvõtete eksemplare leidub aastatest 1963-1982, pärast seda need katkevad ega ole teada, kas kokkuvõtete tegemine lõppes või ei jõudnud need lihtsalt enam raamatukokku. Just nende kokkuvõtete abil on võimalik saada hea ülevaade Teise maailmasõja järgsest maailmapoliitikast, kuna saadetes kajastati kõiki olulisemaid sündmusi, seda lisaks väliseesti kogukondade tegemistele.
Väliseesti kirjanduse keskuse kogudesse kuuluvad ka bibliograafiline andmebaas VEART ja isikulooline andmebaas VEPER, mida küll täna enam ei parandata ega täiendata, ning digiteeritud kujul on kättesaadavad ajalehed Eesti Post (Geislingen), Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet (Stockholm), Eesti Teataja (Stockholm), Meie Kodu (Sydney), Stockholms-Tidningen Eestlastele (Stockholm), Teataja (Stockholm), Vaba Eestlane (Toronto), Vaba Eesti Sõna (New York), Võitleja (Toronto) ja Välis-Eesti (Stockholm).
Kuigi kogude avamise aegne suurem huvi väliseesti kirjanduse vastu on nüüdseks kadunud, pakub see uurijatele siiski hulgaliselt huvitavat materjali ning igal võimalusel osaleb väliseesti kirjanduse keskus erinevates projektides. Keskuse kogu täiendatakse pidevalt puuduolevate trükistega ning ilmuvast väliseesti perioodikast luuakse bibliograafiakirjeid, et uurijatele ja huvilistele selles valdkonnas ka edaspidi tuge pakkuda – nii on trükiste arv algusaegadega võrreldes mitmekordistunud ja sellepärast on see jätkuvalt üks täielikemaid väliseesti kirjanduse kogusid maailmas. Praegu on keskuse prioriteediks selle unikaalse kogu järkjärguline digiteerimine.
Grete Lepvalts, Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu asjaajamisjuht
Allikas: Valmas, Anne 2017. „Varjust valgusesse. Erihoiust väliseesti kirjanduse keskuseks (1874–2017)“. Tallinn: Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu.
