Kuidas kasvab Eesti

Fotograaf, rändur, reisijuht, giid ja turismibrändi Tallinn InSight asutaja Kristjan-Jaak Tammsaar kirjutab, kuidas ta tükkhaaval on nii enda kui ka teiste jaoks Eesti lugu avastanud. 

Tagantjärele on muidugi piinlik tunnistada, et 2000ndate keskel, veidi üle kahekümnesena, ei osanud ma kodumaad ega selle lugu kuigivõrd hinnata. Ihkasin vaid „kaugele ära“ – sinna, kus tundus eksootiline ja põnev. Ent oma varasemate väärtushinnangute pärast piinlikkuse tundmine ei tohiks tegelikult olla midagi häbiväärset, vaid just tervitatav märk vaimsest küpsemisest. 

On ju lihtne pidada iseenesestmõistetavaks mistahes keskkonda, kui see ongi ainus, mis on sind seni ümbritsenud. Ka võimalused Eestist lahkuda ja end mujal teostada olid tegelikult samuti privileegid, mis üldse avanesid tänu meie ühinemisele Euroopa Liidu ja Schengeni alaga, ent mida oli nooruse uljuses lihtne elementaarseks pidada.

Juhuse tahtel sattusin kümme aastat tagasi suveks Eestisse giidina tööle, oskamata veel ette näha, et selle pealtnäha toreda ja aktiivse rolliga kaasneb kaks tähendusrikkamat ja pikaajalisemat tahku. Esiteks võimaldas giiditöö mul ka kodumaal olles kohtuda eri riikidest pärit ja erineva taustaga inimestega, arutleda poliitika, usu ja elu üle viisil, mis vähestes ametites võimalik oleks. Nii jätkuski reisimine ka ajal, mil olin tegelikult ise paikne – läbi teiste inimeste silmade, mõtete ja lugude.

Teiseks tähendas see, et pidin täiskasvanuna Eesti ajaloo ja kultuuriloo endale uuesti meelde tuletama ja selgeks tegema. Koolipäevil ei olnud mul õnne eriti inspireeriva ajalooõpetajaga, nii et tegelikult pidin alustama pea nullist, ja seda just läbi suure pildi hoomamise, faktide seostamise ja lugude vestmise oskuse. Keegi ei tule ju Eestisse, unistades sellest, et saaks paar tundi marssida monotoonselt pähetuubitud tekste mikrofoni retsiteeritava ja seostamata nimesid-aastaarve tulistava giidi kannul. Samuti on fundamentaalselt erinev õppida ja ette kanda midagi steriilses klassiruumis. Ent nüüd sai minu tööks vaid empaatia ja sõnadega relvistatult ellu tuua ja luua sündmused, ehitised ja ajaloolised kihistused kohtades, kus neid reaalselt ei pruukinud olla enam sajandeid või isegi aastatuhandeid eksisteerinud.

Täiskasvanuna ja sisemist motivatsiooni omades vallandub õppimises lumepalliefekt – iga uus teadmine avab järgmise paljulubava akna, mille tagant paistavad üha uued ja põnevad kihistused. Seda võimendasid ka külaliste endi ootamatud narratiivikäsitlused ja küsimused, milliseid julgeme endile pahatihti lubada vaid siis, kui oleme kodu(kultuuri)st kaugel. Siis märkamegi kõike värskete ja uudishimulike „lapsesilmadega“ ning seetõttu ei tunne ka valehäbi, kui näime naiivsena ja küsime pealtnäha iseenesestmõistetavaid asju.

Hilistel tuurijärgsetel õhtutel leidsin end sagedasti mõnda põnevasse „jäneseurgu“ sukeldunult, lugemas ja uurimas midagi, mille võis olla käivitanud vaid põgus mööduv küsimus või juhuslik märksõna. Ja nii kasvas ka Eesti ise ühes oma lugudega mu peas mõõtmatult suuremaks kui ta seda oma pealtnäha napi 45 000 ruutkilomeetri ja madala mägedeta profiiliga kunagi varem oli olnud.

Teadsid sa näiteks, et Tallinna kesklinnast napi pooletunnise sõidu kaugusel asus veel enne meie ajaarvamist linnus, mis on alles viimaste aastakümnete jooksul kogunenud leidude ja teadmiste järgi osutunud suurimaks teadaolevaks omaaegseks linnuseks kogu Põhja-Euroopas, põhja pool Saksa aladest? Samuti tundub täna ühtviisi pöörane ette kujutada, et 16. sajandi lõpus kõrgus Oleviste kiriku näol siinsamas hubases ja tillukeses vanalinnas meie peade kohal üks maailma kõrgeimatest tollastest ehitistest. Mis omakorda kõneleb ja võimaldab mul kõnelda kunagise Hansa Liidu aegse Tallinna kui võtmetähtsusega sadamalinna jõukusest ja tähtsusest.

Mõnikord palun poolmuigega oma külalistel kujutada Tallinna ette hiliskeskaegse Dubaina, kus Oleviste kirik troonis kui tollane Burj Khalifa. Loomulikult ja ka taotluslikult ongi tegu absurdse võrdlusega, ent mnemoonilised tehnikad näitavad, et meile jäävadki kõige paremini meelde just absurdsed ja seeläbi eristuvad kujutluspildid. Samuti loob selline võrdlus korraks meie vaimusilmas taas ajastu tõekspidamiste ja väärtushinnangutega, kus planeedi kõrgeimateks hooneteks olid veel religioossed ehitised, mitte finantskeskused. Kui palju kõneleb tegelikult mingisugusest kaugest ajalooperioodist isegi selline põgus teadvustamine – kui leiame vaid viisi, kuidas midagi muidu meile ehk täiesti hoomamatut aduda läbi paralleelide meile tuttavate toetuspunktidega.

Läbi selliste ootamatute ja iseäralike pusletükikeste olengi enese jaoks Eestit, meie lugusid ja ka meie kohta nö suures pildis aasta-aastalt kokku pannud. Ja mis kõige toredam, see on pusle, millel puuduvad ääretükid ja mis saab seega ainult kasvada ning kus iga lisanduv tükike rikastab ja teravdab ka juba olemasoleva pildi värve ja kontuure. Puslega paralleelselt kasvas ka mu enda nälg pakkuda giidina oma külalistele rohkem, isiklikumaid lugusid ja kureeritumaid elamusi. See kulmineeruski värskelt personaliseeritud privaattuure pakkuva Tallinn InSight asutamisega.

On eriline rõõm (taas)tutvustada Eestit inimestele, kes on siin viibinud 20 või 30 aastat tagasi ja läbi nende kogeda progressi, mille oleme saavutanud vaid põlvkonnaga. Hiljuti tutvustasin Tallinna inglannale, kes oli külastanud Eestit vahetult peale okupatsiooniaja lõppu ning mahajäetud Nõukogude sõjaväeosast endale suveniiriks kolm viisnurkadega „kaunistatud“ vormipluusi nööpi näpanud. Tänasin teda tema väikese, ent sümboolse ja olulise panuse eest Eesti vabastamisele totalitaarimpeeriumi propagandasümbolitest – ilmselgelt oleks üleelusuuruses pronksist Lenin lennufirma pagasilimiiti ületanud.

Eriliselt emotsionaalsed on aga päevad, kui tuurile tulevad inimesed, kelle esivanemad või muud lähisugulased on Eestist pärit ning on tuldud kas ise esimest korda või siis oma elukaaslase-lastega oma juuri avastama. On jällegi pisut piinlik (ehk seega hea ja õige) tunnistada, et alles aasta-paar tagasi adusin tegelikult, kui suur on Eesti diasporaa – et tänu kaugetele kogukondadele Kanadast Austraaliani elab lausa 15–20% meist, eestlastest, väljaspool Eestit. See on ju tohutu hulk.

Me oleme kui tuultest ja merelainetest üle maailma laiali kantud rannaliiv. Paljud pidid lahkuma mitte küll omal soovil ja unistuste purjel, vaid said laiali kantud armututest ajalootormidest. Ent just tänu neile – tänu teile – püsisid Eesti lugu ja tuli kodurannast kaugel hõõgvel, kui kodumaa ise oli pooleks sajandiks raudse eesriide taha vangistatud.

Elukutsest tulenevalt meenuvad mulle kohe jälle sellised lood nagu Ernst Jaaksoni lugu, kes riigiametnikuna New Yorgis Eesti huve esindas, kui Nõukogude Liit 1940. aastal meid okupeeris ning siinne nukuvalitsus vabatahtlikult iseenese matustele mitte naasta soovinud Eesti riigiteenijad tagaselja mahalaskmisele mõistis. 

Jaakson jäi. Ja esindas pool sajandit ainuisikuliselt Eesti huve ja õiguslikku järjepidevust Ameerika diplomaatilistes koridorides ning 1991. aastal jätkas seal ka vabastatud Eesti esimese suursaadikuna. Aastakümneid oli seega staažikaim diplomaat USAs ja diplomaatilise protokolli järgi oma teenistuse pikkuselt ka aukohal Eesti mees, kellel oli küll lipp ja riik, ent ajutiselt puudus kodumaa, kuhu need kuulusid. 

See on korraga nii uskumatult võimas lugu ja sümbol kui ka meeldetuletus rollist ja kaalust, mis võib ühelainsal inimesel, ühelainsal pusletükil. Me võime olla laiali üle maailma, ent me kõik esindame Eestit, ametlikult või mitte. Kindlasti oleme kõik olnud sageli olukorras, kus keegi ütleb: „Sa oled esimene eestlane, keda ma kunagi kohanud olen.“ Ja nii saab igaühest meist paljude inimeste jaoks just see esimene Eesti nägu ja hääl, mida nad kohanud on, ja mis seeläbi neile ehk ka ainuisikuliselt Eestit meenutama jääb. 

See on ühtviisi ilus võimalus, aga ka vastutus meile kõigile – jagada meie lugu väärikalt ja meeldejäävalt. Meie olemasolu pole mitte iseenesestmõistetav, vaid sajandite pikkuse globaalse poliitilise arengu kulminatsioon, mille tulemusel võib tubli ja töökas väikeriik täna suurriikide vahel seista pea püsti ja järjekindlalt enesele seatud ootusi ületada – “punch above one’s weight”. Ja iga päev pakub seega korduvaid võimalusi meile kõigile rikastada mõne kolmanda inimese maailmapilti uue ja põneva pusletükikesega Eestist, mis värvikalt ja kaasahaaravalt meie lugu edasi annab ja kannab.

Kristjan-Jaak Tammsaar
Fotograaf, rändur, reisijuht, giid ja turismibrändi Tallinn InSight asutaja