Oma lugu, omas keeles, omal maal – mõtteteri Eesti ülikooli tulijale
Patricia Suimets
Tartu Ülikool, juura magistriõpingud / RSR
Kui mõni väliseestlasest noor soovib oma nooruspõlve lugu eesti keeles kirjutada, siis näibki Eesti selleks ainuõige paik. Haridus on meil tipptasemel, vahemaad väikesed ning noored suhtlushimulised. Sageli tundub, et ka president on siin kahe telefonikõne kaugusel, mistõttu eriti ambitsioonikale on Eestis arenguvõimalusi küllaga. Ülikoolilinnas leiad oma koha nii siis, kui kibeled korpide ja seltside salamaailma avastada või kui oled suur korvpallisõber või kui Sulle meeldib hoopistükkis tudengipäevadel mudamaadlust võita!
Oma koha leidmine pole sugugi kerge seiklus – seda nii koolis, linnas või riigis. Vähemalt nii tunnen ma ise, olles rännanud läbi kolm Eesti linna. Lisaks sõprade ja eneseteostuse otsingutele on kuklas alati mõtisklused oma rahvusliku kuuluvuse üle. Viimase rägastiku lahendamine on alati näinud lõputuna: oma koduseinte vahel räägin ma kummalist keelt ning olen osa kultuurist, mida enamik mu sõpru ei mõista. Sageli tunnengi väljaspool kodu, et see osa minust on väljamõeldis, miski, mida äkki ei eksisteerigi päris maailmas. Muidu võiks minu uitmõtted lükata ümber kokkupuuted teiste sarnaste noortega või keele- ja kultuuriruumi endaga kohas, kus see ka päriselt pesitseb. Kuni minu eelkäijate kodumaal ei lange autoritaarne režiim, ei saa ma paraku sellesse kohta naasta.
See aga ei piira mu võimalusi Eestis kuuluvustunnet taga ajada. Tundub, et meie sees on see nähtamatu niidistik, mis võib sageli joosta välja sootuks teiste riikide, maakondade, linnade, külade ja tänavateni. Vast on see sama niidistik, mis paneb Austraalias rahvatantsu tantsima, Ameerika Ühendriikides kadripäeva tähistama ning Iisraelis rukkileiba küpsetama. See tung ei teki iseenesest, vaid see on meid üles kasvatanud vanemate ja lähedaste suurest armastusest edasi antud pärand – armastusest, mis on olnud sedavõrd suur, et kõiksugu raskuste kiuste on proovitud seda oma lastega edasi jagada.
Ette on tulnud kordi, mil olen tundnud äratundmisrõõmu kokkupuudetest võõrsilt Eestisse naasnud eesti noortega. Minu lähim sõbranna sündis Tallinnast pea 8000 kilomeetrit eemal asuvas Seattle’is eestlannast emale ja egiptuse-ameeriklasest isale. Tal oli üles kasvades ka tõsiselt vedanud. Nimelt õnnestus tal veeta nooruspõlv korralikus Eesti minimullis, mille moodustasid sealsed väliseestlased. Ka tema suved möödusid kaunil Eestimaal. USA-s aga ehiti suurest kirest end alati kaunite rahvarõivastega, tantsiti rahvatantsu ning – nagu ikka – lauldi ka rahvalaulu. Pidupäeva laualtki polnud kunagi puudu verivorst. Eestisse kooli tulles oli tal seetõttu meie koolikaaslastega ühist küll, ent alati saime teda põnevusega usutleda ka USA traditsioonide ja mälestuste kohta.
Mullu suvel sain praktika raames võimaluse kohtuda teistegi välismaal sündinud Eesti noortega: osad neist tõi Eestisse praktika ning osad suvine laager. Talvel kohtusin veel kahe noorega, kelle tõid Eestisse tagasi kõrgkooliõpingud. Neist igaühe eesti keel oli omal moel eriline ja kaunis, igaühel oli jagada oma koduste kommete eripära. Nii mõnigi sai vast kinnitust sellele, et ta pole ainus noor, kelle koduseinte vahel kõlab kummaline keel. Mõnele luges ema unejutuks eestikeelseid raamatuid, mõni kasvas leivasupi peal. Eriti suure huviga kuulasime aga üheskoos lugusid sellest, kuidas igaühe pere jõudis välismaale elama. Mulle tundus, et iga loo keskmes olid sageli kangelaslikud vanemad, kellele oma mõtetes aumärke rinda pistsime. Tänu neile õnnestus meil üks uhke tükike endast säilitada.
Kuidagi jõudsid kõik need noored riburada pidi oma juurte juurde tagasi – küllap nähtamatu niidistik tõmbaski. Kes vähegi kaalub sarnase rännaku ettevõtmist, soovitan soojalt! Üks neist võimalustest on ülikoolipõlv.
Mis siin salata, oma elu kokkupakkimine ning mujale kolimine pole kunagi kerge. Mäletan isegi, kuidas neli aastat tagasi saatsin nutta lahistades vanemad Tallinna poole teele ning hakkasin nuputama, mida oma ülikoolilinna Tartuga peale hakata. Oma kogukond tuli tasapisi uuesti üles punuda.
Ajaga õppisin selgeks, et siin on tegevust igale maitsele: erialased tudengiorganisatsioonid (nt EPSÜ psühholoogiaüliõpilastele, RTS riigiteadlastele), seltsid ja korporatsioonid (nt ajalooline Eesti Üliõpilaste Selts või paljude vägevate Eesti naiste korporatsioon Filiae Patriae), väitlusklubid, segakoorid, spordiklubid ja palju muud. Mina leidsin oma koha Rahvusvaheliste Suhete Ringis (RSR), mis ühendab tudengeid kõiksugu erialadelt, kelle ühine nimetaja on huvi rahvusvahelise suhete vastu. Kiiresti selgus ka see, et omasid leiab kõige ootamatutest kohtadest. Nii saingi oma esimesed vene emakeelega sõbrad just sellest organisatsioonist ning pealekauba jagasid nad ka minu suurt huvi välispoliitika vastu. See tunne oli eriline, kuivõrd minu igapäevaelu möödus õigusalastes loengutes. Koos saime salvestatud venekeelsed osad RSR-i taskuhäälingule Ringjoon, et meie välispoliitika analüüsid jõuaksid ka venekeelsete noorteni. Kuid see polnud kõik, sest RSR-is leidsin mõttekaaslasi igalt poolt, kust otsida andis: keegi jagas minuga nišihuvi Ühendkuningriikide poliitika vastu, mõni teadis vesta Venemaa opositsiooniliikumisest. Tänu arvututele koosolemistele, loengutele, mälumängudele ja välisreisidele Moldovast Soomeni välja on RSR-ist saanudki minu Tartu kogukond. Võitsin endale nii kuuluvustunde kui eneseteostuse.
Õppisin kogetust, et oma lugu on võimalik vaid meil endil kirjutada. Kui mõni väliseestlasest noor soovib oma nooruspõlve lugu eesti keeles kirjutada, siis näibki Eesti selleks ainuõige paik. Haridus on meil tipptasemel, vahemaad väikesed ning noored suhtlushimulised. Sageli tundub, et ka president on siin kahe telefonikõne kaugusel, mistõttu eriti ambitsioonikale on Eestis arenguvõimalusi küllaga. Ülikoolilinnas leiad oma koha nii siis, kui kibeled korpide ja seltside salamaailma avastada, kui oled suur korvpallisõber või kui Sulle meeldib hoopistükkis mudamaadlust tudengipäevadel võita.
Saladuskatte all võin öelda, et paljud siin pühendavad oma elutööd just sellele, et Eestisse tagasipöördumine oleks võimalikult sujuv. Eestisse oma kuuluvustunde jahile oled Sa alati oodatud!
OLE ROHKEM - et iga huvitatud tudeng leiaks endale Tartus sellise organisatsiooni, kus ta just talle sobival viisil ning huvipakkuval teemal aktiivselt tegutseda saaks. https://olerohkem.ee/tudengile/
