Eestluse ehtekarbike

Paljudes välisriikides elanud ja värskelt ilmunud raamatu „Minu Ungari“ autor Lea Kreinin mõtiskleb eestluse hoidmisest oma kogemuste põhjal. 

Kas juured kohustavad?

Kunagi Kanadas elades käisin kuulamas koomik Andy Valvuri ühemehe-show’d. Ta rääkis oma lapsepõlve rangest eestlusest, Eesti pühapäevakoolist ja rahvariiete kandmisest. Sellest kõigest olen ka teistelt väliseestlastelt kuulnud vähem või rohkem traumaatilisi lugusid – erinev riietus, kombed, oma suletud üritused, soovimatus ja hirm seguneda – eestlus on veidi nagu salaühing, mille reegleid pead iga hetk järgima. Tollal oli suur hirm, et Nõukogude okupatsioon hävitab Kodu-Eesti, venestab meie väikerahva ning iga hinna eest tuli eestlust võõrsil puhtana ja elusana hoida.

Tänapäeval on palju kergem olla väliseestlane. Side kodumaaga on tänu erinevatele tehnilistele võimalustele tugevam ja elavam. Eesti riik aitab keele- ja kultuuriõppega. Aga minu meelest on kõige olulisem meie, eestlaste suhtumine iseendisse ja uhkus oma kodumaa üle. Meil on väike ja tubli riik, kes on pärast Nõukogude okupatsiooni lõppu teinud suuri edusamme ja paistab igal pool silma. Mõelgem vaid sellele, kui kõrgetel kohtadel oleme sõnavabaduse, hariduse, digiarengu ja veel paljudes muudes valdkondades. Eesti on julge väikeriik, kes astub välja Ukraina kaitseks. Meie väärtused on paigas. Võime küll vähem naeratada ja ei pruugi kohe igaühega vabalt suhtlusse laskuda, kuid oma lihtsal ja otsekohesel moel oleme head ja usaldusväärsed kaaslased. Oleme uhked, et oleme eestlased. See ongi kõige tähtsam. Tunda uhkust oma riigi üle. Sest ainult nii saavad olla selle üle uhked ka meie lapsed.

Paarkümmend aastat tagasi oli pilt natuke teine. Puutusin Soomes, Suurbritannias ja Ungaris elades kokku ka nende eestlastega, kes püüdsid oma päritolu varjata, ei rääkinud oma lastega eesti keelt ning tahtsid sulanduda võimalikult kiiresti vastuvõtvasse ühiskonda. Kõrvadel oli valus kuulata emasid kehvas inglise keeles oma lapsega suhtlemas. Eriti keeruline oligi Inglismaal, kus ühiskonnas peeti sellist käitumist normaalseks. Isegi koolide õpetajad soovitasid lapsevanematele kodus lapsega eesti keelt mitte rääkida. Suurbritannias ülikoolis töötades kohtasin ikka aeg-ajalt Eesti päritolu ingliskeelseid tudengeid, kes otsisid oma juuri ja soovisid eesti keelt (uuesti) õppima hakata. Nad kulutasid selleks palju ressursse ja nägid kõvasti vaeva, tulemused aga olid nii ja naa. Lapseeas „emapiimaga saadud“ eesti keele oskus oleks neid sellest kõigest säästnud.

Ehtekarbike ja kultuuride lõiming

Enne Eestisse tagasipöördumist elasin erinevates välisriikides kokku üle 17 aasta. Algul sai minugi eestlusest justkui pisike ilus ehtekarbike, kus on sees kaunid ja väärtuslikud juveelid. Seda laekakest tuli iga hinna eest kaitsta ja hoida, mis sest, et pärlid selles karbis pikapeale tuhmuma kippusid. Alles hiljem muutusin julgemaks: sain aru, et pole hullu, kui eestluse juveelid saavad osaks teistegi maade ehetest. Kultuurivahetused rikastavad ning aitavad ka oma kodukultuuri väärtusi paremini näha.

Nüüdseks olen eesti keelt ja kultuuri õpetanud nii välis- kui kodumaal kokku üle 25 aasta. Olen hakanud aru saama paljudest asjadest, mida alguses ei osanud või ei tahtnud märgata. Eestluse ehtekarbikesest oli juba juttu. Välismaalt tulijatele kodumaal siinset keelt ja kultuuri tutvustades tuli aga üha selgemalt välja ka see, et igasuguse lõimimise aluseks saab olla vaid kahesuunaline kultuurivahetus. Selleks, et lõimida, on ju vaja tunda ka seda materjali, millesse uusi lõimi sisse punuda. Kui õpime vastastikku üksteise kultuure tundma, siis on kasu mitmekordne.

Keel kui pärlikee

Meie, eestlased, armastame ja austame oma keelt. See on hea ja ilus. Minu arvates aga pöörame sageli liialt tähelepanu keele grammatilisele korrektsusele. Me ei tohiks unustada, et keel pole mitte eesmärk omaette. 

Väga sageli olen näinud nii noori kui vanu, kes häbenevad rääkida, kuna nad „teevad vigu“. Perfektne, grammatiliselt õige keelekasutus on ju väga ilus, aga seda taga ajades läheb meil vahel meelest, et keel on eelkõige vahend – suhtlusvahend. Kui aga suhelda ei julgeta, milleks siis keelt üldse vaja on? Kui võtta appi juba kõlanud ehtekarbi metafoor, siis pole pärlikeest midagi kasu, kui seda ainult karbis hoitakse, aga ei kanta. Seisma jäänuna hakkavad pärlid tuhmuma ja murenema. 

Siin aitaks ehk mõtteviis, et meil kõigil on oma personaalne keelekasutus, mida mõjutavad teised keeled. Ka keeled ise on ju pidevas muutumises. Ja kui me oma ebatäiusliku keeleoskusega suudame end mõistetavaks teha, panna kedagi rõõmustama ja ise suhtlusest rõõmu tunda, siis on eesmärk ju täidetud. Keele lihvimiseks on vaja seda pidevalt kasutada ning seda tehes märkab peagi iga rääkija, kuidas tema keeleoskus jõudsalt areneb. Et pärlikee ei tuhmuks ega mureneks, on vaja seda pidevalt kanda. Keelega on sama lugu.

Tehisaju abiks

Elame 21. sajandil. Keele kasutamisel ja harjutamisel võib edukalt kasutada tehisaju võimalusi. Chat GPTst saab parema puudumisel suurepärase eestikeelse suhtluspartneri, kes vastab teid huvitavatele küsimustele ja aitab vajadusel ka kirjatöödes. Koos tehisaruga võib näiteks kirjutada muinasjuttu, teha kavandeid loovtöödeks või niisama ilmaelu üle mõtteid vahetada. Keelemudeleid treenitakse pidevalt ning need muutuvad järjest paremaks. Iseasi, kas kõike pakutavat tasub info mõttes tõe pähe võtta, aga keele treenimiseks sobib tehisaru küll.

Hakkame sättima!

Sel aastal tähistame eestikeelse raamatu juubelit, kohe on tulemas laulupidu, suvises Eestis on järge ootamas palju toredaid üritusi. Kes ise kohale tulla ei saa, võib jälgida kõike veebi vahendusel. Võtame siis oma eestluse kauni pärlikee karbist välja ja tähistame üheskoos kõike toredat ja ilusat, mida elu meile pakub!

Lea Kreinin on lihtsas eesti keeles (A2 taseme) lugemismaterjali „Margus, kass ja õunamoos“ (2021) ja raamatu „Minu Ungari. Elu on paprika“ (Petrone Print 2025) autor ning teeb regulaarselt kaastööd Kanada eestlaskonna ajalehele „Eesti Elu“. Lea on elanud Soomes, Ungaris, Suurbritannias ja Kanadas. Ta on õpetanud ja õpetab eesti keelt uussisserändajatele, välisülikoolide tudengitele, Eesti ja väliseesti lastele ja noortele. Lea on teinud ka kultuurilise lõimimise ning lõimitud aine- ja keeleõppe alaseid koolitusi.