Global Estonian | Intervjuu Riia Eesti kooli õpetaja Aiva Plaučaga
Intervjuu Riia Eesti kooli õpetaja Aiva Plaučaga

Intervjuu Riia Eesti kooli õpetaja Aiva Plaučaga

Адрес: 
Läti
Категория: 
Haridus

Tänavu tunnustati Balti Assamblee medalitega kolme Balti riikide vahelise koostöö edendajat. Eesti medalinominendid olid tänavu endine Balti Assamblee Eesti delegatsiooni esimees Urve Tiidus, välisministeeriumi Põhja- ja Kesk-Euroopa büroo direktor Evelin Krõlov ning Riia Eesti kooli õpetaja Aiva Plauča. Mis tunne on kuuluda sellise tunnustuse saajate hulka?

Auhinna saamine tuli minu jaoks üllatusena, algne mõte oli, et kas keegi teeb nalja? Mitu korda ikka lugesin autasustamise teksti üle ja see oli nii äge, et jäin oma elu üle tõsiselt mõttesse. Mäletan veel neid aastaid, kui assambleed asutati ja koos Läti Eesti Seltsiga osalesin esimestel üritusel mu sünnilinnas Jurmalas Lätis. Ja kas siis sai arvata, et ligi 30 aastat hiljem hoian oma käes Balti Assambleelt saadud medalit! Medali üleandmise tseremoonial tänasin Balti Assambleed, mis on tunnustanud mu elutööd, mille olen igapäevaelus pühendanud oma kahele kodumaale – Eestile ja Lätile.

 

Oma igapäevast tööd teed sa Riia Eesti Kooli juures. Kuivõrd sa mõtestad oma igapäevatöös Balti ühtsuse hoidmist või tuleb see lihtsalt laste ja noortega tegeledes?

Minu igapäevane töö ja elu on seotud Riia Eesti Kooliga. See panebki rõhku eesti keele õpetamisele, eesti kultuuri edasiviimisele ja suured ühtsuse ideed sel hetkel mõttesse ei tulegi. Kultuurielus olen seotud Lätis elevate vähemusrahvustega. Iga rahvusel on oma kultuuriselts ja neid ühendab vähemusrahvuste assotsiatsioon. Teeme koostööd ühistel üritustel lauldes ja tantsides. Lätis on peale Eesti kooli ka muid vähemusrahvuste põhikoole ja keskkoole. Tugevalt oleme seotud Leedu, Ukraina ja Poola koolidega. Käime külas, esineme, õpime üksteiselt; meil on tööpäeviti ja ka puhkepäevadel ühised noorsootööprojektid. Alati olen õpetanud lapsi austama erinevate keelte ja kultuuride esindajaid, kes Lätis elavad.

Rahvaste ja riikide ühtsusest olen rohkem mõelnud mitmes organisatsioonides tegutsedes. Tegutsen Läti Eesti Seltsis, olen juhatuse liige ja sellega kaasnes mu tegevus vähemrahvuste konsultatiivkomitees Läti kultuuriministeeriumi juures. Teiste rahvuste mured ja tegemised Lätimaal on mulle tuttavad, näen, kui paljud neist soovivad lüüa kaasa Läti kultuurielus, kuidas nad soovivad olla osake meie laulu- ja tantsupeo liikumisest.

Olen ka Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu juhatuse liige ning sealt tuleb mu praegune huvi ja tegutsemisrõõm, et viia lasteni arusaam suurpõgenemisest. Tegutsedes koos eestlasega üle ilma, näen meie probleeme ja rõõmuhetki ning laienevaid koostöövõimalusi lähimate riikidega ja eriti Leeduga.

 

Kust tuleb Lätis elades armastus Eesti vastu?

Olen kahe riigi kodanik – Eesti ja Läti – ja armastus Eesti vastu tuleb mu vanematelt. Minu eestlannast ema Tartumaalt armus Lõuna-Läti noormehesse ja mõlemad tulid elama mereäärsesse Läti linna Jurmalasse. Siin olen ma sündinud, koolis käinud ja haridust saanud. Kodukeeleks oli meil läti keel ja oma eesti vanaemale teatasin juba väikesena, et olen lätlane. Armastust Eestimaa vastu õpetas minule lätlasest isa. Eks ta tundis end veidi süüdi, et võttis Eestist naise, kes õppis ära läti keele, aga ise oskas ainult mõnda eestikeelset sõna. Siis oli tema ülesanne keerata minu pilk ka Eestimaa poole. Juba lapsepõlvest teadsin, et meil olid oma riigid, piirina Koivajõgi Valgas, oma lipud, teadsin oma pere ajalugu mõlemal piiri poolel. Ja mind õpetati austama ja tundma uhkust oma esivanemate saavutuste üle, nende tegude üle esimese vabariigi ajal. Hiljem tuli ärkamisaeg, Läti Eesti Selts, mille elust võtsid väga aktiivselt osa mõlemad mu vanemad, ka eesti kirikukogukond. Siis mu enda elu ja töö Riia Eesti Koolis, kus igapäevaselt pisijuntsudele eesti keelt õpetades ja üritustel osaledes tuleb armastus eesti keele ja riigi vastu juba iseenesest. Eriti palju tuleb eestlusest mõelda huvijuhina töötades, et oleks eestipärased üritused, lastele esinemisvõimalusi. Eesti keele ranget kasutamist igapäevaelus koos lastega olles on mulle on õpetanud koolidirektor Urve Aivars, kellega koos on töötatud kõik need aastad. Eesti keele ja meele hoidmine ja ka loomine on raske, aga rõõmuäratav töö.

 

Oled Riia Eesti Kooli juures toimetanud kolm aastakümmet. Kuidas sa kirjeldaksid eesti keele õppimise indu ja valu nii siis, kui alustasid, kui praegu, kui kõik meie ümber aina digitaliseerub?

Riia Eesti Kool on mu ainus töökoht juba 33 aastat. Olen pidanud mitut ametit – õpetaja, raamatukoguhoidja, õppealajuhataja, huvijuht. Ainult vahetades ameteid, millega kaasnevad uued väljakutsed ja tekivad innustavad ideed, olen nii kaua selles koolis püsinud.

Eesti keelt meie koolis oskavad mitte ainult eestlased, vaid rohkem lätlased, ka liivlased, venelased. Eesti keele kõrval õpetame eesti kultuuri ka rahvatantsu ja laulu abil, kus meid väga toetab Eesti riik ja Tallinnas elav läti päritolu tantsujuht Juris Zigurs. Meil on ka kultuuriloo tunnid, kus tutvustame eesti folkloori, kirjandust, ajalugu ja geograafiat. Meil käivad külalised Eestist ja ka eestlased Lätist. Hästi tore koostöö on Läti kirjastustega, kes annavad välja eesti autorite läti keelde tõlgitud raamatuid. Käime ka ise Eestimaal sõpruskoolidele külas. Igakevadised kooliekskursioonid Eestimaale on kujunenud meie traditsiooniks juba esimestest kooli taasavamisaastatest. Oleme väike, armas, kodune kool, kuhu paljud õppima kipuvad.

Algaastatel tuli eesti keele omandamine lastele palju kergemalt, osati rohkem infot meelde jätta ja õppimishimu oli ka suurem. Praegu minnakse kergemini üle inglise keelele ja pole soovi pingutada. Koos digitaliseerumisega on elu muutunud.

Eesti keele õpetamine on meil alati olnud suur väljakutse. Õppematerjale otsime ja valmistame igapäevaselt ise. Kirjutame ümber õpikutes olevaid tekste, kohandame oma lastele harjutusi, otsime liikumismänge, teeme ise töölehti. Muidugi kasutame ka digivõimalusi. Peame jälgima oma ainekava, sest oleme ju põhikool ja laste oskusi tuleb ka hinnata. Ise ostame digiõpikuid. Toetab ka Eesti, kuid seda on vähe. Eesti keele õpetaja töö meie koolis on kõige raskem, aga samas ka loominguline. Suur on rõõm, kui keel on niivõrd selgeks õpetatud, et elutee viib lapse edasi Eestisse või ta on seotud eesti keelega Lätis. Rõõm kuulda, kui meie kooli vilistlased räägivad, et koosviibimistel laulavad vanu koolis õpituid laule ja uue aasta vastuvõtul laulavad hoopis Eesti hümni.

 

Kui sul oleks võimalik soovida kolme asja, mis tugevdaksid väliseesti kogukondasid, siis mis need oleksid?

Mitte unustada ja säilitada eesti keelt – lauldes, kuulates, rääkides.

Mitte kaotada sidemeid oma kodumaaga ükskõik mis viisil – kultuuri kaudu lauluga, tantsuga, teatrimänguga, kirjandusega, filmiga, kunstiga jne. Infoallikate abil, tundes ühiskonnaelu, poliitikat, ning perekondlikke sidemete hoidmise kaudu, suheldes oma esivanematega, sugulastega, sõpradega.

Eesti on maailmakaardi peal nii väike ja eestlasi suures rahvuste pajas nii vähe, et peame kõik kokku hoidma, ükskõik kus maalima osas me ka elaksime.

 

Intervjueeris Kätlin Kõverik


  

Веб-страница управляется Фондом интеграции.
Учредителем фонда является Эстонская Республика, от имени которой Министерство культуры осуществляет учредительные права.